Palju onne, Eestimaa!!!

Elan kyll valismaal, kuid kodumaa on mulle kallis olnud alati.
Nagu varemgi olen kirjutanud, siis Eestimaa loodus ja ohk ja meri ja rannad ja mets jaavad mulle alati
koige ilusamateks ja armsamateks.

Kodumaa igatsusest vist ei saagi lahti kunagi.
See jalitab sind alati.
Ometigi mida kauem olen ara olnud, seda vooramaks tundub koik jaavat ja seda vooram tundun ise...
Valismaale kolinud eestlased ei ole enam need "oiged" eestlased mingi aja parast.
Sellel on nii haid kui halbu kylgi. Hea kylg on see, et silmaring avaneb tohutult, korvaklapid kaovad eest, tuled oma pisikesest keskkonnast valja ja naed maailma natuke laiemalt. Vahemalt minuga on nii lainud.
Ja selle yle on mul hea meel. Et silmaring on avanenud.
Hea meel ei ole selle yle, et ei tunne end paris nn kodus ei siin ega enam ka Eestis mitte.
Oled mingi vahepealne kahtlane olend.

Onneks meil on siiski siin piisavalt eestlasi ymber, et sailiks eesti keel ja meel.
Mis on yldse eesti meel?
Me ei kanna rahvariideid ega laula isamaalisi laule, nii nagu tegid siia tulnud eestlastest sojapogenikud II MS ajal. Neid on jargi veel kaputais ja tanu nendele on veel elus Indianapolise Eestlaste Selts.
Paljud nendest tulid siia kas noorukina voi lapsena, osad ka juba taiskasvanuna, nagu naiteks mu mehe vanaisa. Koik eestlased tootasid siin end yles, enamusel on korgharidus, paljud on lektorid ylikoolides, osad korged sojavaetegelased jne. Osad abiellusid omavahel, osad kohalikega. Koigil on sailinud eesti keele oskus. Enamus nendest on nyydseks mulla all, jareltulijad on abiellunud kohalikega ja nende lapsed enam eesti keelt ei raagi.

Yks 70-ndates eesti naine raakis mulle, kuidas ta oli noor tydruk, kui siia tuli ja kuidas neil oli oma rahvatantsuring, laulukoor ja muud ringid, koik keerles eestluse ymber. Tohutult kihvt mu meelest.
Tal on alati hea meel meid noori eestlasi naha ja ta ise kaib igal yritusel.

Yleeelmine suvi kaisime Lati majas jaanipaeval, kuhu olid kutsutud latlased, eestlased, leedukad, poolakad, rootslased, sotlased. Yks meeldejaavamaid yritusi siin yldse. Ehtne jaanipidu koos laulu, tantsu, lokke ja mangudega, lapsed ei tahtnud kuidagi ara minna.

Tavaliselt saavad eestlased kokku ( suurem ring siis ) joulude ajal ja vabariigi aastapaeval. Kuna meil ei ole siin oma "maja", toimuvad kokkusaamised kas Lati majas voi mones kirikus.
Siin leidub vanu eestlasei, kes kannavaid rahvaroivaid, mangivad kannelt ja raagivad puhast eesti keelt.
Paljud nendest eestlastest ei ole kunagi Eestisse tagasi lainud, isegi mitte kylla. Vene ajal kardeti minna ja hiljemgi oli kartus sees, kuid kindlasti oli ka muid pohjuseid. Liiga valus ja emotsionaalne.
Ma ei kujuta ette, et lahkutakse kodumaalt ja kunagi enam kodumaad ei nahta.
Olen moelnud, et kui mind pandaks valiku ette, kas minna tagasi kodumaale nyyd voi mitte kunagi, mis valiku ma teeks... saaks olema aaretult raske.

Ise tahan sidet Eestimaaga hoida tugevana nii endale kui lapsele ja loodame kylastada tihedamini!!
Eestimaa on eriline ja ilus.
Ja kallis.