Tuesday, January 31, 2012

+14

ehk siis meil kevad. Vahelduva eduga terve talve nii olnud ja nyyd juba teist paeva jarjest.
Paris monus, tuleks siis kevad pariselt ka. Oiget talve see aasta ilmselt ei tule ja selline koikumine
on ara tyytanud, ei liha ega kala.

Muidu elu nagu ikka.
Yritan end katte votta ja harrastada tervislikku toitumist ja liigutamist, laheb ka vahelduva eduga, nagu ikka nadalavahetused loovad koik segi. Pyhapaeval tuli mehe pere kylla, ema-isa ja ode perega, tegime
viimase rasvase joululaua, kuna meil oli verivorste ja kapsaid jargi, juurde sai kartulid ja sealihapraad.
Eile terve paeva mul koht valutas sellest.
Laupaeval oli Marleenil jarjekorde ujumisvoistlust, kell 6 hommikul hakkasime soitma paksu lumesajuga ja kell 11 kui voistlust labi, oli lumi lainud, paike paistis ja 10 kraadi sooja.
Seekord ei lainud nii hasti, olen tahele pannud, et kui hakkab nihu minema, lahebki lopuni nihu.
Aga pole hullu, Marleenil oli lobus sellegipoolest, sai teiste tydrukutega suurtele kaasa elada ja lobiseda ja tsillida. Veebruaris on veel kaks voistlust, yhele vist ei lahe, kuna seal toimub juba kvalifitseerumine suurtele ja tahtsatele voistlustele, millele me niikuinii ei paase. Marleen saab suvel 9a ja liigub edasi voistlema 9-10a gruppi, mis saab olema palju raskem, hetkel ta voistleb 8a ja nooremate grupis, kus on lapsed alates 5a. Nii et eelis on olemas. Aga trenn on kasuks tulnud, vahepealne suur kaalutous on seisma jaanud, pikkuseks sai moodetud 137 cm hiljuti ja kaalu umbes 35 kg.

See pyhapaev on meie linn Usas koige populaarsem, kuna toimub aasta spordisyndmus SuperBowl.
Tanu sellele yritusele tehti meie lahiymbrus, tanavad ja majad korda, ettevalmistused on kestnud juba aastaid. Linna vajub hunnik tahtsaid tegelasi ja kuulsaid inimesi, peaesineja on Madonna. Moll kaib kesklinnas juba praegu, yles on pandud terve suur nn kyla, kus iga ohtu erinevad esinejad. Plaanime tana minna ja vaadata, mis seal toimub, sest nadalavahetusel hoiame eemale. Selline yritus on siin hingehinnaga, piletid alates 3000 taala ( need siis koige odavamad ) ja parkimine alates 100 taala ja majutusest-soogist ei raagigi. Kuid siin on piisavaltr inimesi, kes on nous raha kulutama ja kellel on, et kulutada. Meie vaatame yritust oma kodus diivanil telekast.

Wednesday, January 18, 2012

Aasta 2011

oli hea aasta. Kokkuvottes.

Kyll juba jaanuari keskpaik ja pyhadetrall unustusteholma vajunud, siis motlesin, et tuletan ka ikka meelde, mis tahtsat juhtus ja panen kirja olulisema.

Aasta alguses oli mu ema meil kylas, mis on alati omaette syndmus, eriti Marleeni jaoks.
See aasta laks ta jaanuaris Eestisse ja tuleb meile kylla suvel.

Kevad moodus ylikiirelt, paberimajanduse tahe all, et saaksime passid Eestisse soiduks, samuti surfasin netis vahemalt kuu aega ja proovisin leida sobivaid lennupileteid. Kogu kevad mooduski ettevalmistuseks Eestisse minekuks, vaim ei olnudki lopuni valmis, koik oli nagu kuidagi unes.
Reis oli oudusunenagu, kuid kohale joudsime. Oppetund - mitte kunagi lennata Ameerika lennuliiniga Euroopasse, jargmine kord maksan rohkem ja lahen SAS-iga. Tagantjargi aga oli koik yks tore seiklus, mida meenutame kindlasti kaua aega. Meie jaoks oli Eestisse minek yle 5a midagi vaga erilist ja kaua oodatut. Kahju, et ei saanud kauemaks jaada, see kaks ja pool nadalat oli habematult lyhike aeg ja jargmine kord loodame minna kauemaks, ehk juba jargmine aasta.

Tagasi tulles oli kohe minu synna, mida ma eriliselt ei tahistanud, selles vanuses ei oota seda synnat enam nii vaga ohinaga ja kohe varsti peale seda algas Marleenil kool.

Lopetas ta teise klassi eelmine aasta katoliku erakoolis, kus kais kolm aastat, alates 5a.
Nii et nyyd laheb tal juba neljas kooliaasta, kuigi alles 8a. Uues koolis laheb Marleenil hasti, viimasel tunnistusel oli vaid yks 4, ylejaanud viied. Tundub, et ta on yks opetaja lemmikutest, vahemalt opetaja alati kiidab Marleeni agaralt.
Marleenil laheb hasti ka ujumises, mida ta alustas tosisemalt sygisel. Seni oleme kainud neljal voistlusel ja iga kord on ta oma tulemusi parandanud, st saanud parema aja. Talle meeldib ja see on hea fyysiline trenn. Ylejaanud trennidest me loobusime praeguseks, kuid ta vaga tahab uuesti minna iluvoimlemisse ja tantsutrenni. Ta on ehtne Kaksik, kes vajab pidevat actionit, uusi kogemusi ja elamusi, yritan temaga sammu pidada.
Kasvanud ta vaga ei ole viimase aastaga, kuid muidu on arenenud iseteadlikuks ja asjalikuks lapseks.
Suhtlemisoskus on tal vaga hea, ta saab enamus lastega hasti labi, on vaga seltskondlik ja ei habene midagi ega kedagi.
Tavaliselt teeb ta mitut asja korraga, naiteks vaatab telekat, kirjutab paevikut ja kuulab muusikat, vahepeal tantsib, siis joonistab, siis loeb. Voib nokitseda mingi asja kallal tunde, kuid siis jalle iga viie minuti tagant midagi uut teha.
Parima sobrannaga vanast koolist on nad hakanud aina tihedamalt suhtlema ja seni on ta jaanud ka ainsaks sobrannaks, kellega kaivad yksteisel kylas, rohkem kaib kyll Marleen seal.

Tooalaselt ei saa kurta, kuigi tood on liiga palju ja ei saa kuidagi jarje peale. Aasta lopp kujunes metsikuks, tegin 12-tunniseid toopaevi, kuid koik tasus ara, kuna saime lopuks yle pika aja palgalisa ja juba kevadel lubati veelgi palka tosta, kui myyk samal tasemel seisab.

Aasta lopp laks jah nii kiirelt, nagu niuhti. Koik jouludega seotud yritused moodusid toredalt ja ega eriti puhata saanudki voi joule nautida, valja arvatud palju haid sooke, mille tagajarg on nyyd naha.
Eile alustasin siis karmi dieedi ja trenniga, no ei kannata enam, et pyksinoop kinni ei lahe.
Mehel on ees 40a juubel kevadel ja temagi yritab vormi saada. Nii et tervislikud eluviisid jalle moes.

Kokkuvottes oli 2011a hea aasta. Proovile pani meid mehe ootamatu tookaotus kevadel, kuid see oli hea oppetund, ytleme nii. Saime kriisist yle ja voin oelda, et hetkel oleme heas kohas oma elu ja suhtega, st me ikka vaidleme ja tylitseme, sellest vist ei paase kahe nii kange inimese puhul, kuid me ei yrita nii meeleheitlikult yksteist enam muuta ja votame iseend ja teist nagu oleme.
Kindlasti oppisin ma asju rahulikumalt votma ja mitte nii vaga paanitsema ja podema. Eks arenemisruumi veel ole muidugi.

Suurematest muutustest veel nii palju, et saime omale uue pereliikme emase koera naol, kes on iseloomult taielikult isase vastand, elav ja nagu Durcelli janes, hoiab meid koiki hoos. Nyydseks on ta saanud "naiseks" ja meil on kriitiline periood, kuna ei soovi veel pojukesi. Yldiselt proovin mitte moelda selle peale, et yks paev meil on neid terve pesakond, aga noh see rohkem mehe ja lapse teema, nemad need koertehullud.

Ilmad on meil olnud see talv nagu oo ja paev, korralikku talve polegi tulnud, vaid tundub, et jaabki terveks talveks kehtima muster, et kaks paeva on 10 kraadi sooja ja sajab vihma ja siis kaks paeva on -10 ja lumetuisk. Vastik, vastik, vastik. Ei meeldi mulle see talv. Marleeni ikka sai natuke maal kelguga kynka otsast alla lasta, kuid sellega meie talveroomud on ka piirdunud, voiks juba kevad tulla, selline masendav novembriilm segamini lumetuiskudega ei ole mingi ilm.

Valjavaade selleks aastaks ei ole ka paha, tood jagub meil molemad rohkem kui jouame ara teha ja ka kodus on plaanid suured, jaguks vaid aega ja raha.
Kevadel on mulle kylla tulemas mu vend ja ilmselt ka isa ning suvel tuleb mu ema meile kylla.
Plaanis on minna natuke reisima Usa peale suvel ja loodame vaga jargmine suvi Eestisse minna kogu perega.

Seniks tuleb aga tood edasi rabada ja eesmarkidele kindlaks jaada!

Friday, January 6, 2012

Identiteedikriis ( kirjutatud see postitus novembris )

Motlesin tykk aega, et kas ikka kirjutasin pealkirja oigesti. Ei oska enam eesti keeles kirjutada...

Mida teha, kui koigest on kopp ees.
Oi, kuidas mulle see ytlus meeldib.
Kui selle valja ytled, hakkab kohe kergem.
Olen aru saanud, et see kaib periooditi. Yles ja alla. Kord on koik oki-doki ja elu nagu lill ja siis
yks paev kaib koik narvidele, kaasa arvatud sina ise.
Maletan, et lapsena joonistasin kogu aeg seinale paevakavasid ja kirjutasin yles eesmarke. Kuskil mul peaks isegi midagi alles olema. Meenuvad lubadused nagu olla parem inimene, aidata ema-isa rohkem, hoida tuba korras, voimelda iga paev, syya tervislikult, oppida rohkem, olla parem inimene jne jne. Ikka needsamad pohilubadused.
Ja kus olen ma siis nyyd 31a?
Tundub, et saavutanud pole midagi. Kuna pole seadnud piisavalt korgeid eesmarke ilmselt.
Yks asi, mis mul puudub, on pysivus. Ma olen voimeline end kokku votma, kui kindel siht silme ees
ja end pingutama  - ajutiselt - kuid et ka jaadavalt end ja harjumusi muuta, seda ei juhtu, ikka langed tagasi vanasse rutiini. Ei ole iseloomu. Ja alati on ju midagi, mis loob plaanid segi, nagu naiteks kiired ajad tool, haigused, erinevad yritused jne jne. Alati on vabandus. Ja alati motled, et homme hakkan uuesti pihta.
Oeldakse, et kui inimene toesti midagi tahab, siis ta selle ka saavutab.
Igayhele tema tahtmiste jargi. Kui inimene midagi ei saa voi tal midagi ei ole, siis jarelikult ta ikka nii vaga ei taha seda voi ei ole selleks valmis veel. Elu annab inimestele nende voimete jargi.
Iga saamisega kaasneb millestki loobumine. Koike korraga ei saa. Ometigi osadel inimestel on koik.
Vahemalt nii tundub. Kuidas nemad saavad ja jouavad? On neil rohkem tahtmist, energiat, elujoudu?
Voi on nad rohkem kahe jalaga maa peal? Oskavad oma elu paremini organiseerida, teiste inimeste abi paremini ara kasutada, on nupukamad ja tegutsejad? On neil keegi, kes neid toetab ja tagant utsitab?
Milline inimene saab oelda, et ta on koik ISE saavutanud, ilma kellegi teise abita?
On see voimalik ja vajalik? Voib-olla hada selles ongi, et alati loodame kellegi teise peale.
Vahemalt mina kyll. Kas saaksin ma hakkama naiteks yksikemana? Ilmselt saaksin, kuid mis hinnaga.

Ma ei ole veel ikka joudnud valja moelda, kuidas yhendada tood, pere, kodu nii et koik oleksid puhanud, rahul ja onnelikud. Naistena me teeme nii palju rohkem. Naised on voimelised tegema viite asja korraga ja saavad sellega hakkama. Naised reeglina ei virise, vaid teevad, kuna nad on harjunud.
Kuid kas on naised rahul sellise eluga? Kuidas saab naine pyhenduda enda arendamisele ja arengule ja oma hobidele ja huvidele, kui kodused ja toised kohustused kuhjuvad-kuhjuvad-kuhjuvad.
Kuidas saab naine yldse kunagi midagi rohkemat saavutada, kui iga paev vaatavad otsa naljased naod ja pesemata pesu hunnikud ja tolmurullid? Kas naine saabki lapi ja kulbi liigutamisest kaugemale jouda? Loeme yles naise rollid: naine, ema, abikaasa, tytar, ode, minia, sugulane, sober, tootaja, koristaja, pesunaine, opetaja, kasvataja, raamatupidaja, sekretar, INIMENE. Koige vahem on naised hinnatud inimestena ma arvan. Koike muud eeldatakse meilt voi votame ise need kohustused endale.
Pole ime, et tanapaeva suhted ei toimi. Naine pyyab olla koike. Kuid on meil valikut? See on vist labi aegade nii olnudki.
Imekombel saavad ju enamus naised koigega hakkama nii yksi kui abielus olles. Mehed enamuses ei kannata yksi olla, kuna ei suuda ilma naisolevuseta elada mitmel pohjusel.
Ja ikkagi nuputan ma, kuidas osad naised oskavad oma elu organiseerida nii, et see oleks ilusti tasakaalus - aeg perele ja lastele, aeg toole ja kodustele toodele, aeg mehele, aeg iseendale. Oopaevas on liiga vahe tunde ja inimesl energiavarudel piirid.

Midagi on vaga valesti. Tean tapselt, mis on valesti.
Ma ei ole oma normaalses elukeskkonnas. Mul ei ole ymber sopru, oma pere, normaalset ringi, mis igal inimesel on ja peaks olema. Kogu minu elu keerleb mooda sama trajektoori: too-kodu-laps-toidupood. Ma ei kai kuskil ilma lapseta, mul ei ole oma tegemisi voi kaimisi peale too ja poe ja vahest juuksuris. Kui laps on vahest sobranna juures voi vanavanemate juures, ei oska ma oma ajaga mitte midagi peale hakata moistlikku. Ikka teed neidsamu toimetusi. Ma olen sellise eluga harjunud, kuid aastatega on see mind aina rohkem hakanud hairima. Kogu aeg motled et igatsus soprade ja pere jargi Eestis laheb yle, et ei igatse seda elu, mis oli Eestis. Ja et kyll siin tulevad uued tuttavad ja tegemised ja kaimised. Kuid ei tule. Inimesed siin on erinevad, mina olen erinev, ma ei leia oma kohta.

Eestis oli meil elu koigele vaatama kihvt. Meil olid oma sobrad, kaimised, tegemised, me olime nn omad inimesed.
Ehk on see yks pohjus, miks ma aeg-ajal masendusse langen. Mees tuletab mulle siis meelde, et Eestis olid meil jalle teised mured, nagu pidev rahamure ja ebakindlus. Sobrad sinu arveid ei maksa. Kuid ega siingi pole saavutanud seda American Dreami, jah, koik vajalik on olemas, kuid  - teenid rohkem, kulutad ka rohkem. Koik, kes ihkavad valismaale - see tuleb oma hinnaga ja parem majanduslik jarg ei too onne taevast alla. Muru on alati rohelisem teisel pool.

Muidugi ma naen ka vigu endas. Ma tahan koike ise teha. Ma ei ole tahtnud palgata naiteks voorast inimest, lapsehoidjat, et saaksin ise oma asju teha. Kuid mulle on oluline, et ma ise oma lapsega oleksin ja last ise kasvataksin. Olen ma taielik kanaema? Laps on ju suur ja saab ise ilusti hakkama,
iga paev on ta umbes pool tundi yksi kodus, kuni ma koju jouan ja ta taiesti naudib seda iseseisvust.
Kui ma helistan kodu poole soites, et kysida, kuidas koolis laks ja kas ta syya sai endale midagi, siis
tal tavaliselt pole aega minuga raakida ja viskab karsitult toru ara. Paris tundideks teda yksi veel jatta ei taha ja mitte et ta hakkama ei saaks, vaid ma kardan sadat muud asja, mis voib juhtuda.
See on minu teine hada. Pidev kartus, et midagi juhtub. Ja see on mul olnud vaikesest peale. Maletan, kuidas koolusin alati akna peal ja vaatasin, kas ema ikka tuli selle rongiga toolt, millega ta tavaliselt, kui ei tulnud, oli mul kohe paanikaosakond.

Olen vahest moelnud, et kus ma tahaksin olla naiteks 5-10a parast. Kunagi sai ju endale neid eesmarke seatud. Maletan, et ma alati noorena teadasin, et hiljemalt 25a olen ma abielus ja mul on laps. Nii see lakski. Mida ma aga kindlasti ei arvanud ega plaaninud, et ma kolin teise maailma otsa elama ja et mu haridustee jaab poolikuks. Koige suurem unistus hetkel on minna oppima. Mitte paberi voi kraadi parast vaid kuna ma tahan oppida, areneda, teha midagi enda jaoks. Vaja vaid valja moelda, mida minna oppima ja valja nuputada, kuidas koolis kaimine oma ellu mahutada. Ja muidugi rahaline pool.

Koige kergem on syydistada teisi inimesi, ymbritsevat yhiskonda, saatust, tahtedeseisu ja tont teab mida veel, et elu ei ole lainud nii nagu tahaksime.  Kuid toelisus on, et igayks me teeme oma valikud ja teeme nende valikute juures vigu. Niikaua kuni on uus paev, on meil uus voimalus. Keegi meist ei saa muuta meie elu, vaid meie ise. Ma sisendan endale seda iga paev ja imetlen inimesi, kes vaatamata raskustele on end yles tootanud ja saavutanud oma eesmargid.

Olen eluaeg olnud unistaja ja vahest kardan, et jaangi unistama. Kuid niikaua kuni me unistame, on voimalus, et ka oma unistuse taide viime. Lootus sureb viimasena :)