Joulutrall

on taiega peal. Loppu pole naha enne kui ehk aasta lopus.
Koik need yritused ja kokkusaamised ja soomised on tohutult toredad, kuid ettevalmistus selleks ja ajakulu ei ole nii tore, eriti kui oled surmani vasinud ja tahaks vaid magada ja puhata ja vedeleda.
Pole ime ka, sest oiget puhkust pole mul olnud aastaid. Sellist, kus kohe paar nadalat puhkad ja midagi ei tee. Eestis kaiguga kasutasin ara koik oma puhkusepaevad kuni jargmise suveni ja puhkuseks seda reisi nimetada ei saa.
Viimane nadalavahetus ytles minu tervis yles ja olin sunnitud aja maha votma. Mida oli ka vaga vaja.
Kui oled nii haige, siis polegi muud voimalust, kui vaid voodis olla ja kasutasin ka seda voimalust ara.
Marleenil oli laupaeval ujumisvoistlus, kohal pidime olema 6.45, onneks toimus seekord nende ujulas, mis meile lahedal. Mina panin end kirja volunteerina nagu enamus vanemaid ja kuidagi ikka votsin end kokku ja kobisin kohale. Kuigi reede ohtul hakkas mul sees keerama ja syda laikis nagu Tootsil "Kevades" peale lati patsi tyhjendamist. Mis tobi mul kyljes oli, on siiani moistatus. Pidasin lopuni vastu, kell 11 hommikul oli koik labi. Olin yks ajavotjatest ja kogemus oli kihvt, sain olla kogu actioni sees ja lastele kaasa elada. Marleen tegi vaga hasti, sai kolmanda koha nii liblikas kui kroolis oma vanuseryhmas. Konnast ta diskvalifitseeriti vale jalgadeliigutuse tottu, kuid see juhtus paljude lastega.
Pidime minema ka jargmine paev, kuid koju joudes vajusin ma voodisse ja sinna ka jain kuni pyhapaevani. Kylmavarinad, norkus, iiveldus. Nyyd tana hakkan end juba inimese moodi tundma.
Oli plaan minna joulukinke ostma, mul ei ole veel mitte midagi ostetud, vaga minulik, iga aasta viimasel minuti. Poed on inimesi tais, koik ostavad, ostavad, ostavad. Toeline ostuhullus voiks oelda.
Laste soovid lahevad iga aasta aina suuremaks ja kallimaks, kuid meie majas on selgeks tehtud, et igasugused kallid tehnikaroogatused nagu Ipod touchid ja mis koik veel ei kuulu joulusoovide nimekirja. Lapsed voiksid ikka veel manguasjadest ka roomu tunda. Aga noh, nagu oeldakse, can't stop the progress, tehnikaareng on paratamatu ja meie lapsed kasvavad yles arvutite ja lapakate ja Iphoneidega ja oskavad neid ilmselt ka paremini kasutada kui meie.
Marleenil oli joulukontsert koolis ara juba eelmine nadal, laulsid oma laulud ara ja kojuminek.
Votsin video peale ka, kuid video pealt arvutisse saamisega tekkis probleeme.
Tana on neil klassijoulupidu ja veel mingi all-school singing, kuid sinna ma minema ei hakka, kuna see keset paeva ja ei saa toolt ara, kuna homme hakkab Marleenil jouluvaheaeg ja ma kysisin paeva vabaks.
Ohtul on minek meie osakonna joulupeole minu ylemuse majja, kuhu lahme ilmselt terve perega, yllatusena avaldas abikaasa soovi yhineda, tavaliselt kain ma lapsega kahekesi nagu yksikema.
Laupaeval on minek sobranna synnale, kust lapsehoidja leian, pole orna aimugi ja pyhapaeval on igaaastane Indianapolise eestlaste joulupidu kirikus koos jouluvanaga. Lapsed jagasid juba muidugi ammu ara, et jouluvana teeb yks suure kohuga vanem mees, kes enne kone peab ja siis kaob kuhugi ja ilmub valja jouluvanana. Marleen teatas mulle yks paev ka, et ta arvab, et tegelikult ei kai meil paris pakapikud, vaid hoopis emme on pakapikk. Toesti, tanapaeva lapsed on liiga arukad selleks, et seda jouluvana ja pakapikku juttu vaga kaua uskuda.
Jargmine nadal on veel meie kogu kompanii joululouna uhkes hotellis, kus peaksime ka oma jouluboonuse katte saama.
Ja siis tulevad paris joulud koos koige namma toiduga. Verivorstide ja syldi ja muu hea-parema nimel olen nous selle joulutralli kaasa tegema. Minu jaoks seostuvad joulud hea soogi ja perega koos olemisega. Lapsepolvejoulud olid minu jaoks ehtne jouluidyll - koik on puhas ja korras, koogist tulevad isuaratavad soogilohnad, elutoas on ehtsate kyynaldega kuusepuu, taustaks mangivad Karavani joululaulud. Ning muidugi ootusarevus terve paeva, mis kohus kodistas. Ja lopuks siis suur onn, kui leidsime vennaga naiteks rodult koti kinkidega. Me ei saanud palju kinke voi kalleid kinke, kuid ometigi olime onnejunnis ja arevust jatkus paevadeks.
Mul ei ole muid soove, kui et koik saaksid olla koos kallite inimestega ja nautida koosolemist.
Sellised peaksid joulud olema.

Rahu

ehk siis ihaldatud kodurahu.
Laps ja koerad maha rahunenud ja magavad, mees vahib telekast pokkerit, elamine puhas, küünlad põlevad, veiniklaas kõrval ( jälle, ma tean... ) ja on MINU AEG.
Minu aeg tuleb tavaliselt minu ööune arvelt. Ma ei lähe kunagi magama enne südaööd, nädalavahetusel veelgi hiljem. Tagajärg on see, et kotid on silmade all ja pidevalt on uni peal. Õnneks on elu liiga kiire, et oleks aega väsinud olla. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Marleen seisis mu kõrval ja ütles, et emme, ära üles, kell on peaaegu üks. Kargasin voodist välja, haarasin oma telefoni ja ohates vajusin voodisse tagasi, kell oli "alles" 12. Proovisin meelde tuletada, mis meil päevakavas oli ja meenus, et pidime minema raamatukokku, mis kella 5-ni lahti, nii et kiiret ei olnud. Marleen oli ühtlasi poetanud mu öökapile paberilipiku, kuhu oli kirjutatud, et kas me ikka läheme raamatukokku ja et päkapikud ei tulnudki täna hommikul ja et ta on nälga suremas ja soovib pannkooke. Selline ema olen siis mina, jätan lapse nälga ja päkapikku unustasin ka mängida. Ja ma unustasin päkapikku mängida ka laupäeval, kuid seletasin, et küll nad tulevad hiljem ja meelitasin lapse issit kiusama meie voodisse ja üllatus, päkapikud tulidki. Marleen ei oleks mäletanudki vist, et päkad hakkavad käima detsembris, kuid mina tuletasin seda meelde, kasutades klassikalist ähvardust, et kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud ei tulegi. Ja no kes siis ajas kalendrist näpuga järge ja teatas viimase novembri päeva õhtul, et homme ma ootan päkapikke, kuna olen olnud hea laps. Ja ega ma vastu vaielda ei saa, halb laps ta pole olnud. Kuigi vahest paneb mind proovile. Lapse kasvatamine ei ole kindlasti kergete killast ja mul vaid üks ja ei tohiks kurta. Kuid ega see sellepärast kergem ei ole. Kuid laps annab elumõtte, mis muidu puuduks. Sunnib end liigutama ja kokku võtma. Lapses on elurõõm ja elujõud, mis täiskasvanus muidu ära vajuks. Tihti muidugi ajab see ka kannatuse viimase piirini. Kuid laps on omaette isiksus ja oma iseloomuga, mida muuta ei saa.

Kokkuvõte meie vahepealsetest tegemistest.
Eelmine pühapäev avanes meil võimalus minna abikaasaga vaatama Indiana jalgpalli meeskonna Coltside võistlust linna suurimal väljakul nimega Lucas Oil Stadium. Piletid sain töökoha kaudu, kuna meie kompanii on nende üks sponsoritest. See oli minu teine spordiürituse kogemus siin. Esimene kord oli suvel, kui käisime samuti firmaga pesapalli vaatamas. Ainult et vihma sadas terve aja ja enamus inimesi tegeles rohkem baaris istumise ja joomisega, kui mängu vaatamisega. Seekord sadas ka vihma, kuid meil oli eraldi VIP sektsioon jookide ja söökidega ja hea vaade. Hümni laulmise ajaks laotati laiali väljakusuurune Ameerika lipp.

Kui ise nalja ei tee, kes siis ikka teeb.

Suurim "jalgpallur", keda mina näinud.

Ma ei ole suurem sprodifänn ja veel vähem fännan ma Ameerika jalgapalli, jah just nii ma seda kutsun, kuigi nende jaoks on see päris jalgpall ehk football ja eurooplaste oma on soccer. Ma ei kannata seda sõna soccer, see on kõlab nagu midagi suckiks. Aga midagi pole teha. Soccer siis soccer.

Indiana Coltside juures meeldib, et nende värvid on sinine ja valge, mis Eesti lipu värvid ja sain minagi selle särgi selga. Tegelt see oli Marleeni pluus, mille mees ostis naiste osakonnast, kuna laste omad olid otsas. Marleenile oli natuke suur, mulle ümber, aga käras kah. Muidugi ameeriklased on nõus kulutama üüratuid summasid, et kanda oma lemmikmeeskonna särke, jopesid, kindaid, mütse ja mida kõike iganes. Ja üldse ameeriklased kulutavad ikka tohutult raha meelelahutuse ja sellega kaasneva söögi-joogi peale. Mul mees juba ohkis 20 taalase parkimise peale, kuid see staadion mahutab oma 100 000 inimest ja kõik oli paksult täis, inimesed tulid peredega, kuigi keskmine pilet maksab oma 50 taala. Toit ja jook on sellistel üritustel alati meeletult kallis, kuid ometi igal pool olid järjekorrad. Ei näe, et oleks majanguslangus. Andke inimestele tsirkust ja leiba ja nad on õnnelikud.

Minu jaoks oli kogemus positiivne, kuid oma raha eest sinna ei kipuks. Kuna ma mängust niikuinii midagi ei jaga ja pidevalt õhutati mind karjuma ja kisama, kuigi ma ei teadnud, mille jaoks.

Kui huvi ei ole, siis ei jaga asja ka.

Eelmine nädal oli ka ajalooline sündmus, nimelt sai mehe poeg 18a. Ja käisime perekondlikult itaalia restoranis söömas. Siin ei olegi 18a nii oluline, kui pigem 16a, mil saab juhiload ja 21a, mil saab osta alkoholi ja baari ja kluppi minna. 18a saab osta suitsu. Fotoka unustasin järjekordselt koju.

Siin on kärgpered tavaline nähtus, meie ei olegi klassikaline kärgpere, kuna ei ole sinu, minu ja meie lapsi. On mehe lapsed ja meie laps. Mina olen siin ametlikus mõistes stepmom ja mehe lapsed mulle stepkids ja Marleenile stepsiblings ehk siis kasuõde ja kasuvend. Marleenist on nad alati vaimustuses olnud, eriti tütar ja neil on isegi sarnasusi. Sündinud on nad ka kahepäevase vahega.

Aga nüüd nad juba pea täiskasvanud ja hakkavad oma elu vaikselt elama, see on vanematele kindlasti üks keerulisemaid perioode, ma näen seda mehe laste pealt. Tahad, et laps oleks iseseisev, samas ei saa seda veel täielikult nõuda, kuna majanduslikult on vanemate toetus ikka veel väga oluline. Ning muretsed, kas laps ikka teeb õiged valikud ja otsused. Kuid lapse eest otsustada ju ka ei saa.

Eile käisime Marleeni klassiõe sünnipäeval RollerCaveis ehk siis siserulluisuringil.

See on populaarne koht sünnipäevade pidamiseks ja ka koolid korraldavad tihti seal üritusi.

Marleenist juba vaikselt hakkab asja saama.

Marleeni lemmikud, mänguautomaadid, koos klassiõdedega.





Kutsutud oli terve klass, 24 last, kuid kohale tulid vaid pooled, sama juhtus eelmise klassiõe sünnipäeval. Neil on koolis reegel, et kui kutseid jagatakse koolis, tuleb kutsuda terve klass.

Nagu näha, ei pea muretsema, et terve klass kohale vajub ja ehk teeme järgmine aasta ka Marleeni sünna esimest korda koos klassiga. Seni on see ära jäänud, kuna tema sünna suvel ja ajal, mil kõigil sada muud üritust. Mul on hea meel, et Marleen saab teistega hästi läbi ja tal tekivad oma tegemised ja sõbrannad.

Täna käisime nn keskraamatukogus kesklinnas, mis meie lemmik.

Kuid sellest järgmine kord.

Ilusat jõuluaega kõigile!



Tänupühad ja Must Reede

Nüüd siis lõpuks hetk aega ka mõni rida kirjutada.
Tegelikult olen mitu korda juba kirjutamist alustanud, kuid iga kord on midagi vahele tulnud.

Enne pühi on alati kiire, lisaks töö juures kuu lõpp ka.

Nüüd on kõik möll möödas ja istun siin üksinda küünlavalgel, kuulan Karavani jõululaule ja joon veini.
Mees läks tööle ja Marleen sõbranna juurde, hea vaikne ja rahulik.

Enne tegime ajalugu ja käisime shoppimas või toppimas nagu äiapapa ütleb.
Täna on Black Friday ehk Must Reede ja suurim shoppamispäev aastas. Inimesed lähevad lolliks.
Üks asi, mida ameeriklased teha oskavad, on shoppamine. Teine asi siis söömine. Aga seda
oskavad ka eestlased teha. Töö juures just keegi küsis, et kas meil on ka sarnast püha nagu Thanksgiving siin ja ütlesin, et ei ole, aga võiks olla, sest eestlastele meeldib süüa teha ja süüa.
Vähemalt meie perele küll.

Ühesõnaga võtsime siis ette teekonna suurde malli ehk kaubakeskusesse. Nii hull ei olnudki.
Eks hullemad olid juba varakult pihta hakanud ja koju ära läinud magama.
See aasta esimest korda avati osad poed juba eile õhtul, kuigi tavaliselt Thanksgivingul lind ka ei lenda. Osad poed avasid südaööl ja ülejäänud siis kell 4-5 hommikul. Meil oli ka meheõega suur plaan minna südaööl shoppima, kui mehed ja lapsed magavad, kuid ma jäin juba kell 11 diivanile magama ja ärkasin kell 6 hommikul, prillid veel ees, Marleen oli ikka teleka kinni pannud.

Ma ei kannata rahvamasse ja seda, kui peab parkimiskohta otsima pool tundi, aga noh elas üle.
Läksime vaid ühte poodi, mis oli piisavalt suur, et seal kolm korda ära eksida, Marleen valis endale kaks ülemist otsa, mees valis kaks panni ja nad olid valmis koju minema. Kupatasin nad pingi peale istuma ja läksin ka endale midagi valima. Ei ole mina hea shoppaja. Ei ole mul kannatust ega viitsimist. Käisin ringiratast nagu peata kana, kuhjasin hunniku asju käe peale, istusin proovikabiini uke taga igaviku, proovisin kõik asjad ära ja viisin kõik tagasi. Otsustasin, et midagi pean ikka ostma, muidu läheb käik tühja ja võtsin ühed kõrvarõngad, piduliku pluusi ja mustad püksid, küll need ikka ära kuluvad.

Vahepeal helistas ema ja jäime lobisema skypes, pidime rääkima kümme minutit, kuid rääkisime poolteist tundi. Nagu näha, jään ka seda postitust kirjutama. Koerad voorivad sisse-välja ja ajavad mind hulluks. Tegelt mul on hea meel, et nad on olemas, sest päris üksi suures majas olla oleks kõle.

Tänupüha möödus meil see aasta rahulikult ja vaikselt. Õhtune osa siis. Päeval mässasime ja madistasime söögiga. Meie poolt oli kaks kalkunit. Ma saan iga aasta töö juurest kalkuni ja selle küpsetas mees ploomi ja õunatäidisega. Teise tellis mees suitsetatult. Mõlemad olid head.
Kahjuks pilte ei jõudnud teha.
Koos võtsime ette esimese pasteedi tegemise see aasta. Peaaegu otsas juba.
Samuti tegin ameerikapärase green bean casserole, mis siin väga traditsiooniline ja Marleeniga küpsetasime sokolaaditykkidega muffineid. Toidulaud oli vägev, teiste poolt olid salatid ja kartulid ja kapsad. Meie perele vaieldamatult meeldib söömine ja söögi tegemine. See annab tõelise pühadetunde ja kodutunde.

Kella 10 ajal olid kõik kõhud pungis täis ja sättisime vaatama otseülekannet Lady Gaga kontserdist New Yorgis, kuid ükshaaval hakkasid kõik lahkuma ja läksime meiegi.

Pidime Marleeniga täna hakkama jõulukaunistusi üles panema, kuid eks siis homme. Jõulutunne on küll juba peal, selline rahustav ja mõnus. Kuigi ilm on täiesti vastupidine. Nimelt oli meil täna 17 kraadi sooja ja päike paistis, pigem meenutas kevadilma.
Mõni aeg tagasi tuli meil maha esimene lumekirme, kuid siis läks soojaks ja vihmaseks. Järgmine nädal lubab miinuskraade ja lund.

Täna õhtul on meil kesklinnas üritus nimega Circle of Lights. See on iga aasta, kuid ma ei ole seal kunagi käinud. Kuigi see meist vaid 5 minuti kaugusel. Kuid kuuldavasti pidi sinna kokku tulema ligi 100 000 inimest ja ma parem hoian eemale. Polnud kellegagi minna ka. Pildi pealt tundub päris ilus.
http://www.indydt.com/COLeventinfo.cfm



Kuidas ma Ameerikas omale juhiload sain

Yks olulisemaid oskusi, mis ma Usas ara olen oppinud, on autoga soitmine.
Siin on juhiload ja auto hadavajalik, kui kaid tool ja ei ela kuskil suurlinnas, kus korralik yhistranspordisysteem. Indianapolises on vast kaks-kolm bussiliini terve linna peale ja needki kaivad
korra tunnis. Kunagi ammu oli siin ka raudtee, mis viist linnast valja, kuid metrood pole siia kunagi ehitatud.
Ja teatud pohjustel ei ehitata ka.
Juhiload saab siin teha 16a. Siis peab minema autokooli, muidu ei pea. Enamus 16a soidavad siin ise ringi.
Mul ei olnud Eestis juhilube ja see ei tulnud mulle alguses mitte kasuks. Kuid nii kui oma paberid korda sain,
laksin juhilube tegema. Mis sest, et autoga soita veel ei osanud. Koigepealt siis teooria. Laksin votsin BMV-st ( Eesti moistes ARK-ist ) vaikse brozyyri ja hakkasin oppima. Lugesin selle umbes kolm korda labi ja paari nadala parast laksin tagasi teooriaeksamist tegema. 50-st valikvastustega kysimusest laks vaid yks valesti.
Siis tuli silmade test. Kuidas ma sellest labi sain, ma ei tea. Mul olid juba prillid valja kirjutatud Eestis aastaid tagasi, kuid need laksid katki ja kuidagi ma ikka telekat kissitades vaatasin. Igal juhul viimaseid pisikesi tahti ma enam valja ei lugenud ja pakkusin huupi, kuid tadike lasi mind testist labi. Juhilubade peal mul mingit marget ei ole, kuigi ilmselt peaks. Teooriaeksam ja silmade test labitud, sain ajutised nn oppija load kaheks kuuks. Nende lubadega voisin minna rooli, kuid korval pidi olema inimene, kellel load olnud vahemalt 2a.
Selleks sai minu kallis abikaasa ja alguses harjutasin soitmist tema autoga, mis oli kaigukangiga, kuid ysna pea sai selgeks, et ma ei suuda korraga teha kahte asja: jalgida, et auto pysiks teel ja samal ajal kaike vahetada.
Nagu ahv kaia seljas, ytles mees. Siis harjutasin mehe ema autoga ja opetajaks sai mehe isa, kuna mehel olid narvid labi. Mingi aja parast ostsime paris uue auto endale, kuid sellega mees ei tahtnud mul lasta eriti soita.
Kaks kuud parast teooriaeksamist laksin tegema soidueksamit. Narv oli sees ja arvasin, et kukun labi.
Kuid tadi oli tore ja lasi mul soita vaikelinna vahel 10 minutit ja yhe maja ette parkida, kus ma oleksin postkasti maha soitnud, kui poleks tadi mind hoiatanud. Kuid eksami ma labisin ja sain oma juhiload katte.
Ja siis oli mul oigus ja voimalus lopuks yksi soita ja ytlen, et nii opibki koige paremini, kui keegi korval ei opeta ja seleta. Alguses soitsin vaid toole ja tagasi, siis toidupoodi ja vaikselt ka mujale.
Esimesed paar aastat ma kiirteele ei roninud, kuid lopuks hakkas mul kahju ajast, mis ma valgusfooride taga passisin ja nyydseks kasutan palju kiirteed, kuigi nende kiirustega siin ma pole siiani ara harjunud.
Tundmatusse kohta soita ei meeldi mulle siiani, kuna olen ikka mitu korda siin teetoode tottu pidanud ekslema ei tea kus ja mind tabab taielik paanika alati. Ykskord kaarutasin mitu tundi edasi-tagasi, kuni lopuks kodutee yles leidsin. Onneks nyyd olemas GPS-id.
Usas kaib koik ilmakaarte jargi ja alguses ma ei jaganud selles systeemist mommigi. Et soida itta ja soida pohja ja no mida. Ytle, mis suunas ma pean soitma. Tegelt on siin systeem vaga lollikindel, kui sellega ara harjuda.
Apardusi on minu autoga juhtunud vaid parkimisplatsidel. Tookoha parkimistplatsil sain ma omale ykskord 10 cm pikkuse ja 2 cm jameduse poldi kummi ja teine kord soitis lumekoristussahk mul juhipoolse ukse sisse. Kodus on juhtunud apardused enda syy tottu. Esimest korda tagurdasin amma autole otsa, teine kord soitsin vastu varavat. Ja kolmas kord pandi auto pihta, kuid onneks vargad ei tahtnud seda, suitsetasid tais, votsid koik mu plaadid, kaasa arvatud Eesti muusika omad ja tegid vaikse molgi kylje peale.
Nyydseks mul load olnud 4a ja peale ja mehe sonade jargi hakkab vaikselt looma. Kuid nyyd olen hoopis mina, kes teda opetab ja ei kannata yldse, kui mees roolis on, sest minu arvates votab ta liialt riske. Kuigi ma ise ilmselt votan ka. Leppisime kokku, et see, kes roolis on, soidab ja teisel pole midagi oelda. Aga noh, ega see eriti toimi.
Ah jaa, maksma laksid juhiload 20 taala.

Kui oled haige

on ainus soov, et saaks terveks.
Olen nadal aega yritanud ignoreerida, et olen tobine ja vindunud, kuid laheb aina hullemaks.
Mees ytles, et kui homseks mul parem ei ole, viib mu arstile. Ei saa AB-d otse apteegist, peab minema arstile
ja maksma 150 taala ja siis saad retsepti. Kaelast ylevalpool ei ole mul kohta, mis ei valutaks ja suudan vaid sosistades raakida.
Onneks ei ole aega kogu aeg sellele tahelepanu poorata, kuna elu seisma ju ei jaa.
Ylemus ytles kyll, et mingu ma ara koju, aga tood on palju ja ei taha, et see kuhjub.
Kuigi voib-olla on see minu keha viis oelda, et slow down.

Reedel olimegi ohtul Marleeniga kodus, soojas toas ja vaatasime filme, jain diivani peale tukastama kell 6, mida minuga kunagi muidu ei juhtu.
Laupaeval oli mul juuksuriaeg ja kaisime toidupoes.
Ohtul tuli mehe ode kylla kahe poisiga ja hea, et ma enne ei koristanud. Poisid mangisid soda ja tagaajamist ja siis mangisid nad koik peitust. Mollu terve maja tais, aga no peaasi, et lapsed saavad end valja elada. Mangisime Scrabble yle hulga aja, ja kui tavaliselt mehe ode voidab, siis seekord jaime viiki. Mees tuli toolt koju, toi naabripoisi kaasa ja soime minu tehtud ahjukana ja kartulipudru.

Haal on mul ka selleparast ara, et laksime vaidlema lastekasvatamise teemadel. Nii mottetu teema, millel vaielda, sest igayks kasvatab oma last, nii nagu ise heaks arvab ja teistel pole midagi oelda. Aga meil tuleb see teema pea alati seltskonnas paevakorda ja nagu alati on koige tulisemad vaidlejad mees ja ta ode. Neil on samavanad tytred, 16a molemad, syndinud kahenadalase vahega. Selline vaga kriitiline iga. Mina ei tahtnud eriti sona votta, kuna minu tytar alles 8a ja eks nais, kuidas siis asjad ja arusaamad on kujunenud. Minu arvamus on kyll, et ajad ja ilm on muutunud ja tydrukud on kergelt haavatavad ja peavad oskama vaadata, kellega ja kus ja mismoodi suhtlevad. Ma tahaks naha seda julget  poissi, kes meie tytrega tahab valja minna, sest usun, et mu mees peletab ukselt koik kiirelt minema.
Mehed on ikka vaga kaitsvad oma tytarde suhtes. Maletan, kuidas minu vend ja isa vahest laksid uksele jarjekordsele longusele vastu ja otse ytlesid, et mind ei ole kodus. Mojus kyll. Enam tagasi ei tuldud.
Maletan, et ykskord 17a tahtsin minna kella 9 ajal rongiga linna sopradega kokku saama ja isa ja vend hakkasid paanitsema, et mind kindlasti roovitakse, vagistatakse ja tapetakse ara. Tollal ma naersin nende yle ja laksin ikka, kuid nyyd saan aru nende kartustest. Aga noh, nagu ytlesin, et see on selline teema, kus iga vanem ise otsustab, kuidas teeb.
Ega last saa ju ka loputult piirata ja kinni hoida, ykskord tuleb ikka see paev, kui laps peab saama iseseisvaks ja ise hakkama saama ja oma otsuseid tegema ja jaab yle vaid loota, et laps votab vastu oiged otsused. Uuh, see tundub hirmutav, ainult selle peale motlemine. Minusugusel kanaemal saab kindlasti raske olema oma lapsest lahtilaskmine. Loodan, et ma ei muutu mingiks ahistavaks ja piiravaks emaks, vaid suudame leida lapsega moistlikud kompromissid ja lahendused. Aga kes meist poleks teinud vigu ja siis nendest oppinud, see on ka osa elust.

Meil keerati kellad tagasi see nadalavahetus ja seetottu voitsime tunni pyhapaeva hommikul, mis kulus vagagi ara. Ohtupoole kaisime kontserdil Marleeni ja ta parima sobranna perega, oigemini oli tegemist Disney live showga, mis pohines siin kuulsaks saanud cartoonil "Phineas and Ferb". Showsid nad siin oskavad teha, ja Marleenile vaga meeldis, tantsis ja laulis kaasa.
Kuid nagu alati sellistel yritustel, tahetakse inimesi hirmsasti roovida. Toidu ja sookide hinnad on meeletud ja lisaks koik muu nann, mis seal myyakse. Vaike kott suhkruvatti oli 10 taala, mille Marleenile ostsime ja kui siis Marleen kysis veel mingit jaamagustoitu, mis maksis 12 taala, siis oli mehel piir ees. Aga ometigi oli jarjekord ja inimesed ostsid. Inimesed on nous ikka kulutama meeletuid summasid igast tinni ja nanni peale.
Peab paika, et anna inimestele tsirkust ja leiba.
Me oleme seni olnud kitsid meelelahutuse peale kulutamisega, kuid otsustasime, et korra kuus voiks mingil etendusel voi kontserdil kaia perega. Seni oleme enamasti piirdunud kinoga.
Jargmine kord peame enne kokku leppima, et lahme kontserdile, mitte tarbima ja ostma :)

Kuidas saada printsessiks

Milline vaike tydruk ei tahaks olla printsess. Kanda ilusat kleiti ja krooni, panna jalga kontsakingad, ehtida
ja meikida ja keerelda peegli ees ja nautida koikide imetlust ja tahelepanu. Ja ehk ka erilist kohtlemist.
Kuid muinasjuttude printsessid ei ole ainult valiselt ilusad, vaid ka sisemiselt. Nad on lahked, heasydamlikud, sobralikud ja hoolitsevad. Nad naevad enda ninaalusest kaugemale. Nende missioon ja
too on teiste teenimine ja selle maailma paremaks muutmine, kuigi ka neid teenindatakse ja nende elu
tehakse kergemaks. Paris printsessid on ju olemas ka tanapaeval.

Olen tahele pannud, et printsessiks saamiseks ei pea olema tingimata kuninglikust soost ja kandma ilusat kleiti. Piisab jargnevast:

• uskumisest, et oled parem, ilusam, targem, osavam ja yldse igati teistest ees
• esimese uskumise pidevast kuulutamisest ja moista andmisest ka teistele
• moto " tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse " jargimisest
• enda pettumuse kovahaalselt valjendamisest, kui ka teised sama motot jargivad

Kogemustele tuginedes voin oelda, et see taiesti toimib.

Kes tahab saada printsessiks?

Mitte-meeleheitel koduperenaine

... yheks paevaks.
On monus. Vaga monus.
Ja nae nii blond olen, et tapitahti toole ei saa. Nii et vabandan jarjekordselt.
Marleenil juba eile oli nina kinni ja tana hommikul arkas yles koha ja tatise ninaga. Otsustasin ta koju jatta. Muidugi tekkis kohe draama, et aga siis ta ei saa ohtul minna trick or treati, aga ytlesin, et vaatame, kuidas end ohtul tunneb. Ma pooldan haiguste ennetamist ja leian, et parem jatta vinduv laps koju, kui et tarida kooli ja loota, et laheb paremaks. Tavaliselt ei lahe, laheb hullemaks.
Meil oli jah ta parima sobranna emaga kokku lepitud, et lahme Marleeni vanasse kooli Halloweeni yritusele, kus eelmine aastagi kaisime. Eks nais, mis ohtu poole saab. Eelmine nadalavahetus kaisid nad loomaaias Halloweeni-teemalisel yritusel ja yldse selline tunne, et see Halloweeni trall on kestnud juba terve igaviku.

 Aga nii see on siin. Yhele pyhale ja tahtpaevale jargneb teine ja kui yks labi saab, hakatakse kohe jargmiseks valmistuma. Nii kui joulud labi, tuleb myyki Valentinipaeva nann, siis tulevad munadepyhad, siis tuleb juulis Ameerika iseseisvuspaev ja siis Halloween ning joulud. Need on nagu pohipyhad, kus tarbitakse palju ja tehakse nalja. Ma ka ikka olen siin yritanud kaunistada ja ehtida, kuid alati ei joua ja ei ole viitsimist. Tegelt mulle meeldib, kui on elamine ja maja ara dekoreeritud, eriti Halloweeni teema on kihvt. Kahjuks ei ela me piirkonnas, kus sellele tahelepanu poorataks. Ainuke pyha, mil ma kaunistan hoolega, on joulud. Joulutuled ripuvad meil maja ees aastaringselt yleval juba kolmandat aastat, paljudel juba praegu on joulutuled yleval ja polevas taies ilus. Milleks aega raisata.

Aga kodus olla on toesti monus.
Sain rahulikult kohvi juua ja sooja voileiba syya. Eelmise ohtu pesud kuivatist valja votta ja ara lapata.
Lapsega niisama voodis vedeleda ja telekast uudiseid vaadata.
Ja ikka on veel terve paev ees.
Kasutasin juhust, et mees on ka kodus tana hommikul ja orgunnisin ta kana-klimbi suppi tegema, mis on Marleeni lemmiksook ja haigele lapsele ka hea.
Meie peres on mees supimeister. Minul ei ole kannatust ja oskust. Tema teeb suppi, siis korralikult.
St et supiliha peab korralikult ara keetma, et saada oige puljong. Mina tavaliselt teen suppi juba valmis lihast ja panen puljongikuubiku juurde. Tema ytleb, et see pole oige supp.
Hetkel mees laks powernapi tegema, ehk siis end toopaevaks valja puhkama, kuna ta arkab iga hommik kell 6 ja laheb sobraga kange kangutama ja toopaev algab kell 10, siis ta peab vahepeal puhkama. Mina ei saa paeval magada ja ma imetlen inimese voimet lihtsalt pikali visata igal suvalisel ajal ja natuke puhata.
 Marleenil onnestus vahepeal mehe sormekyyned salaja metallroosaks varvida.
Nuputan, mida siis ylejaanud paevaga teha. Alati voiks riideid sorteerida ja pesu pesta.
Vaja oleks ara sorteerida kogu paberimajandus, mida ma olen juba kuid edasi lykanud. Samuti peaks arvemajandusele pilgu peale heitma, kuid see ei ole vaga ahvatlev.

Mida rohkem motlen, seda rohkem meeldib mulle mote kodusest elust. Vahelduseks kuluks see taitsa ara. Aeg, mil olin Marleeniga kodune, oli yks mu elu parimaid. Esimene aasta oli muidugi raske ja eriti me kuhugi ei saanud, elu keerles magamiste, sootmiste ja jalutamiste ymber. Elasime Stroomi ranna kandis ja kaisin pea iga paev seal jalutamas. Kui vahegi ilma oli. Kuna mees oli pikad paevad tool, olin palju yksi. Minu sobrannadest polnud kellegil veel siis last, valja arvatud yhel vanal klassioel. Temal sai ikka paar korda kylas kaidud. Kui Marleen oli aastane, kolisime Oismaele ja siis sai alguse toeline titemammatamise periood. Tanu Perekoolile tutvusin paljude titemammadega, kellest moned on siiani head sobrad ja kelle lastega Marleen suvel Eestis mangis, nagu polekski vahepeal 5a eemal olnud. See titemammatamise aeg oli tore aeg. Kaisime mangutubades, ujumas, parkides, jalutamas, kaltsukates, yksteisel kylas, loomaaias, linna peal. Koike seda jala voi yhistransporti kylastades. Olin oma elu parimas vormis tanu sellele ja voisin syya, mida tahtsin.
Praegu motlen, et oli ikka energia ja viitsimine ja jaksamine. Enam ei tea, kas suudaks lumevallides vankriga ryseleda iga paev, raske toidukott karu pakikas. Kuni Marleeni aastaseks saamiseni elasime neljandal korrusel ilma liftita majas ja iga paev tassisin last ja karu ja toidukotti yles. Minu praegune elu on ikka vaga mugav vorreldes selle eluga. Kuid - me olime noored, reipad ja onnelikud. Kindlasti muretumad kui praegu.

Marleeni esimestel eluaastatel olin temaga koos 99.9 % ajast. Suvel, kui ta 2a sai, hakkas olema ka rohkem issiga ja sygisel tuli muutus, kus ta pidi soime minema ja mina toole tagasi. Ei tahtnud ta seal yldse olla, kuid onneks tundide kaupa ei nutnud ka nagu moned lapsed. Kuna mina laksin algul toole poole kohaga ja mees kais vahetustega, oli ta aias vaid paar paeva nadalas. Kevadel tulime siia, kui ta kolm sai ja siis sain veel aasta kodune olla. Ylejaanu on ajalugu.

Kell on 12 paeval ja vahepeal sai paris palju tehtud. Kaks laari pesu pestud. Kaks korda nousid pestud.
Supp valmis tehtud ja pere poolt ka ara degusteeritud ja heaks kiidetud. Marleeniga Wii Just Dance2 mangitud pool tundi, kuni ma enam ei jaksanud. Nii palju siis haigest lapsest.
To be continued...

Spanish?

Oleme siin nyyd elanud yle 5a. Kuid jaanud ikka eestlasteks. See tahendab, et omavahel raagime eesti keeles. Avalikes kohtades aga tekitab see alati tahelepanu ja kysimusi. Naiteks iganadalane toidupoes kaik.
Viimasel ajal kain enamasti yksi, kuid vahest ka mehega. Iga kord kysib kassapidaja, mis keelt me raagime.
Pooltel kordadel kysitakse, kas raagime hispaania keelt. Jareldused:
1. keskmise ameeriklase jaoks eksisteerib vaid kaks keelt: inglise ja hispaania.
2. hoolimata meie blondidest juustest ja sinistest silmadest peetakse meid mehhiklasteks.

Kui esimese voib veel andestada, siis teisest mina aru ei saa.
Siin on palju mehhiklasi, kuid nad on koik lyhikesed, pruunide silmade ja mustade juustega.

Eredamad naited:
See oli kohe esimesel aastal, kui laksime panka endale pangakontot avama. Teenindas meid suurt kasvu sobralik must naisterahvas. Raakisime midagi omavahel ja ta kysis, et kas oleme mehhiklased ja raagime hispaania keelt. Mees mul muidugi otsekohene eestlane ja kohe pani tadi paika, et kas ma naen mehhiklase moodi valja voi. Seda lauset oleme hiljem pidanud kordi kasutama, sest meid on mehhiklasteks peetud tihti.

Paar nadalat tagasi olime jalle toidupoes kassjarjekorras, meie ees mees kolme lapsega. Tundis huvi, mis keelt raagime ja kust oleme parit. Pakkus Ukrainat ja kui ytlesime, et ei, from Estonia, siis ytles, et ma arvasin, et kuskilt Aasiast??? Mees tegi pika nao selle peale ja ytles, me ei ole Aasiast. No kuidas sa ytled
inimesele nakku, et ei Ukraina ega Eesti ei asu Aasia mandril. No pool Venemaad jah, kuid Venemaa on suur ja lai. Oeh. See mees oli kunagi olnud noorena Saksamaal sojavaes ja teadis natuke Euroopast.

Viimane kild oli siis tana. Jagan kontorit kutiga Filipiinidelt. Talle meeldib Eesti muusika.
Kuulasime Youtubest Merlyn Uuskyla, kui yks tootaja jalutab sisse ja kysib, et mida sa kuulad, kas see on sinu keeles. Kontorikaaslane vastu, et ei ole minu keel. Tootaja vastu, et no see on ju hispaania keel ???
Ma siis ytlesin, et see on minu keeles. Siis ta ei saanud yldse aru. Ytles, et see on ju hispaania keel. Ma ytlesin, et ma ei raagi hispaania keelt ja olen from Estonia.
\
Ega enamus inimestele ei ytle Estonia ilmselt midagi, kuid enamus noogutavad pead, et ahah. Osad kysivad, et kuskandis see on. Tavaliselt ma ytlen, et olen Euroopast ja paljud jaavad selle vastusega rahule. Teadlikumad uurivad, et kustkandist Euroopast ja kui seletan, et nae, seal pohja pool, Skandinaavia kandis, Soome ja Rootsi lahedal, siis ikka teatakse nagu. Vahest mainin, et Venemaa korval, kuid siis kohe seostatakse Venemaaga ja vene keelega.
Olen teinud palju selgitustood, et eesti keel ei ole kohe yldse mitte sarnane vene keelega ja et meil on taiesti erinev alfabeetki.
Siis kysitakse, et aga miks te venelasi vihkate. Ei vihka venelasi, kuid neil on erinev kultuur ja keel ja
ajaloos on pohjusi, miks me neid ma ytleks kardame natuke. Aga no see juba teema, mis siin inimestele kaib
yle jou. Kuigi on ka yksikuid inimesi, kes teavad vaga hasti Euroopa ajalugu, ja mis juhtus maailmasodade ajal ja Balti riikidest ja Laulvast Revolutsioonist jne.
Vaat, mida inimene peab labi elama, kui ta on parit pisikest riigikesest.
Ja vaat, kui eriline ma olen :)

Vaikne tund

Oi, kui mõnus on olla kodus, soojas toas ja mitte midagi teha.
Väljas läks üleöö külmaks ja nüüd on see aeg, kui võib ilma süütundeta toas kamina ees passida, telekat vahtida ja midagi head näksida.
Nüüd on ka rohkem aega, et piltide ja blogide ja muuga tegeleda.
Ma ei teinud vahepeal üldse pilte, kuna kogu aeg olid kaameral patakad tühjad. Jah, mul on igivana Sony fotokas, vist esimesel aastal siin ostetud, no mitte nii igivana, 5a ja natuke peale. Aga laetavat akut ei ole ja no see juba näitab, et aeg on edasi liikuda. See suvi enne Eestisse minekut muretsesin uue fotokas, seekord Canoni, kuna Sonys pettusin. Aga see jäi Eestisse maha mu vennale. Nüüd otsustasin, et muretsen järgmise seebikarbi. Sest kallimat fotokat hetkel ei raatsi osta.
Marleeni ujumisvõistlusel sain aru, et olen täiesti ajast maha jäänud. Kõigil on sellised uhked aparaadid, nagu profi omad. Mina oma pisikese seebikaga siis üritasin ka seal pilte teha.
Tulid, mis tulid.

Vaade, mis avanes vanematele tribüünilt.



 

Marleen valmistumas soojendushüppeks.

 

Marleen arutab midagi oma treeneriga.

Grupikas.

Võistlus täies hoos.



 Puhkepaus.



Ootavad oma järge.

Marleen on valmis.

Selili ujumine.

Marleen esimeses reas.



Kokkuvõttes läks kõik hästi. Elamus oli omaette. Kihvt oli ja mulle meeldis. Lastele ka meeldis.
Lõpparvestuses sai Marleen siiski 8nda koha kroolis ja 11nda selili 16-st ujujast. Arvestades, et alguse asi, polnudki nii hull. Kuid tegelt see pole üldse oluline. Oluline, et laps sai osaleda ja tundis sellest rõõmu. Kuna siin koolimajad nii suured ( umbes 5 korda nii suured kui üks keskmine koolimaja Eestis ) oli tegemist, et leida üles õige uks, kust sisse saada ja siis õige koht, kus end kirja panna ja siis leida üles riietusruum ja Marleeni tiim ja treener. Paras möll käis seal. Iga lapsevanem pidi tooma midagi süüa või juua kaasa, hunnikutes oli näkse ja kastide kaupa vett ja jooke, enamus jäi järgi. Kuigi vaatasin, et puhkepausidel Marleen muudkui mugis seal ja ilmselgelt nautis kokku üritust.
Alguses oli passimist, niikaua kuni nad soojendasid ja treenerid juhtnööre jagasid, kuid siiski läks Marleeni esimene võistlus kohe valestardiga lahti. Ei olnud ikka lastele hästi seletatud, kuidas ja miks. Kes ei teadnud, kuhu astuda või mismoodi olla, kellel ei olnud prille ees, natuke oleks oodanud rohkem juhendamist nii väikeste puhul, kellest paljud olid seal esimest korda. Kõik treenerid vilistasid, et valestart ja karjusid stop-stop, kuid mitte ükski 8-st lapsest ei jäänud seisma, kõik ujusid lõpuni ja Marleen kõige ees. Kahjuks ei läinud see arvesse. Ju lapsed mõtlesid, et kõik elasid neile kaasa.
 Neile anti teine võimalus ja Marleen jäi stardiga paar sekundit toppama. Aga polnud hullu.
Marleen ujus vaid kaks võistlust ja sellest piisas. Meil vanematel oli ka päris lõbus seal, istusime ja jutustasime ja ka mugisime snäkke. Kuna mehe õepoeg samas tiimis, siis mehe õde ja õemees olid ka, ja no kes olid kõige lärmakamad, ikka eestlased. Pärast keegi vanem oli küsinud mehe õe käest, et mis keelt te rääkisite, et vene keel see ei olnud, hispaania keel ka mitte. Tavaliselt neid pakutakse kusjuures.
Ülejäänud päeva olime kodus, tegin kartulisalati, mees sussutas kana oma suitsuahjus ja riisusime natuke lehti Marleeniga.

Naabripoisid tegid meie kutsudele kuudi.



Sister Wives

Ameerikas leidub koike. Siin on esindatud koik rahvused, usud, liikumised, grupeeringud, eluviisid jne jne. Selles ju Ameerika idee seisnebki - piiramatu vabadus otsustada, kuidas elada, mida uskuda, mis arusaamu jargida. Demokraatia ja usuvabadus. Yhesonaga yks suur kompott inimestest ja nende eelistustest.
Eile ohtul sattusin vaatama saadet "Sister Wives". Tegemist on polygaamia jargijatega, pohiliselt elavad nad Utah osariigis Salt Lake City kandis. Paljud nendest on mormoonid.
Siin mees oma kolme esimese naisega http://www.huffingtonpost.com/2011/10/13/sister-wives-talk-polygam_n_1008993.html

Praeguseks koosneb see pere mehest ja neljast naisest ning nende lastest. Igal naisel oli 3-4 last ja kokku oli neid lapsi 16, alates beebidest kuni pubekateni valja. Esimese naisega oli mees olnud koos juba yle 20a, ja iga natukese aja tagant on votnud siis naise juurde.
Koige huvitavam oli see, et nad ei elanud yhe katuse all. Olen enne ka nainud saateid polygaamide peredest, kuid nad elavad koik yhe katuse all ja naised teevad koike koos - syya, koristavad, kasvatavad lapsi.
Need naised elasid koik eraldi majades oma lastega, samas piirkonnas, kuid siiski suht eraldi.
Nii et mees veetis iga naisega paar paeva ja siis laks edasi jargmise juurde. Koige naljakam oli, kui ta vahest yhe paeva jooksul mitu korda mitme majapidamise vahet jooksis, kuna ei leidnud oigeid riideid voi vajalikke tooriistu ja ei maletanud, millises majas tal need olid. See oli nii koomiline mu meelest. Mees ise oli hasti agar ja rahulik koige selle juures, koikidel naistel aitas ta syya teha ja nousid pesta, tegeles lastega ja naistega oli vaga hea labisaamine. Naised omavahel said ka hasti labi, viskasid nalja ja suhtusid koike vaga rahulikult ja moistvalt. Ega vist muudmoodi saakski. Vaid yks naine tunnistas, et ta ei tunne ennast enam erilisena. Mulle tundus, et koige rohkem tahelepanu sai koige viimane ja koige ilusam ja saledam ja noorem naine.
Imestasin veel, et kuidas see mees jaksab pidada yleval 4 majapidamist. Mis nipiga? Keegi ei tundunud tool kaivat. Kaks naist olid hiljuti oma tookohast ilma jaanud, samuti mees ise. Nad arutasid, et teeks pereari. Siis selgus, et esimene naine oli finantsanalyytik ja pere raamatupidaja ja rahaasjade korraldaja. Siis tuligi valja, et ka teised naised on koik haritud ja voimelised ise end yleval pidama. Nii et hakkasin motlema, et no on ikka mehel hea elu. Motle, 4 naist, kes ootavad sind pikisilmi ja langevad sulle kaela ja on valmis sinu jaoks koike tegema. Kui neid kysitleti, et miks te nii tahate elada, siis noorem naine vastas, et aga nii ma ei tydine kunagi mehest ara, me ei tylitse ja meil on alati ponev ja huvitav, kui me kohtume. No nagu ikka veel oleks see kohtamise periood. Et nagu oled suhtes, aga ei ole ka. Ok, sellest saan veel aru, aga kui vaatasin, kuidas mees laks yhest majast teise ja igas majas suudles erinevat naist ja kes teab mida veel tegi, siis laks syda pahaks. Midagi peaks olema ikkagi intiimset vaid kahe inimese vahel. Ma ei tahaks suudelda meest, kes eelmine voi sama paev on suudelnud teist naist ja enne seda veel mitut erinevat. Mina ei suudaks jagada oma meest.
Mulle tundus, et need naised ise oigustasid end liiga ja kuigi pealtnaha oli koik ilus ja tore, siis pinna all vois aimata vaikest konkurentsi ja pinget. Mees muidugi monules koige selle keskel.
Midagi on ikka mada sellises elukorralduses ja koige hullem - mis eeskuju naitavad need naised oma tytardele???
See mees tunnistas ise ka, et vahest on tunne, et koik kaib ylejou, kuid samas kes meist nii ei tunneks ka oma tavaelus ja tavasuhtes. Siin koik neli naist, viimane ja noorim neist lapseootel, kellest saab jarjekorras 17-nes.
http://blog.zap2it.com/frominsidethebox/2011/10/sister-wives-robyn-and-kody-are-having-a.html
Ja siin kogu pere koos vaatamas UH videot, kus naha kohus kasvava uue pereliikme sugu
http://www.dailymail.co.uk/tvshowbiz/article-2047698/Sister-Wives-children-discover-set-baby-brother-new-episode-polygamy-reality-show.html

Nagu naha, on nende pere saanud ylima kriitika osaliseks, kuid nae - see myyb ja oma reality-showiga panevad kindlasti monusa papi kokku. Nii see kaib tanapaeval. Meil pole siin millegagi valja paista.

Vananaistesuvi

Meil on olnud viimane nadal aega iga paev ligi 30 kraadi sooja. Taielik suvi. Kuigi vahepeal kippus paris talviseks, siis nyyd tuli jalle suvegarderoob valja kiskuda, mille ma juba ara olin pakkinud. Ohtud ja hommikud eriti on siiski jahedad, kohati oli hommikuse ja paevase temperatuuri vahe 20 kraadi, hommikul 7 kraadi sooja, paevaks 27 kraadi. Selle tottu paljud ka haiged.
Marleenil oli juba sygisvaheaeg ara, amm kais teda hoidmas paar paeva linnas, et ta saaks trennides edasi kaia ja siis laksid paariks paevaks maale. Motlesin, et teen miskit asjalikku ara, kui last pole, aga mitte midagi ei teinud.
Reedel sain lapse tagasi ja Marleen tahtis minna open gymi. See on suur voimla, kus ta kaib iluvoimlemise trennis ja iga reede on seal nn avatud voimla koigile soovijatele. Viid lapse sinna kaheks tunniks, maksad 7 taala ja laps voib seal mangida, ise lahed teed oma asju. Ma tavaliselt kain toidupoes ara selle ajaga. See on hea voimalus lastele ronida, turnida, joosta, hypata ja mangida omavahel, Marleen leiab sealt alati palju sopru.
Hakkasime siis koju sattima ja mehe ode veel kutsus enda juures labi, kuid olin vasinud eelmisest ohtust ja otsustasin koju minna. Kuid oleksin pidanud mehe oe juurde minema, siis oleks vastav intsident jaanud olemata. Nimelt kui hakkasin toidukotte autost tuppa tassima, paasesid koerad aiast valja ja muidugi meie rumal emane kutsikas tormas kohe tanaval jalutanud kahe naise ja nende isase koera poole. Ning muidugi meie suur isane koer kohe sabas.
Meil ei ole kunagi olnud probleeme isase koeraga ja ta kuulab vaga hasti sona, samuti ei ole ta teiste koerte vastu agressiivne ega tee valjagi, kui just teda torkima ei tulda. Kuid seekord oli ju tema girlfriend mangus ja eks ta pidi naitama, kesse mees on. Oi jummel, mis siis jargnes, oli hullumaja. Vastasnaabrid tulid onneks valja ja olid mulle tunnistajaks. Need naised karjusid ja rookisid ja soimasid mind nagu ratta peal, nagu keegi tapaks neid. Ropendasid, ja ahvardasid politsei kutsuda. Mina muidugi laksin ka narvi ja mida ma oskasin teha, kui oma koera proovida tuppa ajada. Kuid naabrite koer pani kapates ees ja minu suur koer jargi ja no katsu katte saada liikuvat koera. Igal juhul mu koer kuulas mind ja tagantjargi ei maletagi, mis keeles ta peale karjusin, sest ta kuuletub vaid eestikeelsetele kasklustele. No mu koer ei teinud midagi, kui ajas taga nende koera, kuid nad vist arvasid, et soob ta elusalt ara. Loppes asi sellega, et sain suure koera aeda tagasi, naabrimees tuli vottis vaikse padariku sylle, ja naabrid tormasid rookides ja ahvardades minema, vabandasin miljon korda, kysisin, kas teie koer ok ( tundus ok ) ja ytlesin, et olen nous hyvitama arstikulud, kui vaja. Ei piisanud. Kutsusid politsei. See minu teinekordne kokkupuude elus politseiga yldse. Marleen oli muidugi hysteerias ja nuttis, ja just nagu nimme ei olnud naabripoisse ka too ohtu kodus. Rahustasin Marleeni ja laksin siis politseiga raakima, kes oli onneks vaga tore mees. Mehe kutsusin ka koju toolt. Kuid teda polnud vajagi. Politsei yritas meid naabritega klapitada, kuid nad kukkusid mind soimama ja syydistama, et ma kasvatan oma koeri kurjadeks. Kuigi meie koerad kunagi ei haugu moodakaijate peale, ei tee valjagi.
Kirusin ennast ja koeri ja naabreid ja mida iganes. Haal mul sellest kisamisest ja vaidlemisest siiani ara.
Lisaks sai meie paharatt Brunette veel teise vagitooga hakkama, mis nagu filmist parit. Nimelt meeldib talle hirmsasti paber. Muidu hoiame neid vaid yhes ruumis, kui nad toas on, kuid seekord olid nad kuidagi Marleeni tuppa end nihverdanud ja sealtkaudu vannituppa. Terve Marleeni toa porand oli tais pisikesteks tykkideks naritud wc-paberit. Ja Marleeni voodi oli tais veel ara naritud paberit. Hakkasin lahemalt vaatama ja see oli Marleeni koolifolder, kus koik tahtsad paberid siis. Koige tipuks oli ta voodisse pissinud. Ma ei teadnud, kas nutta voi naerda.
Vottis aega, et koik ara koristada ja nyydsest on pisikene padarik meil puuris kinni, kui me kodust ara laheme ja koerad toas on. Kuid ma veel ei oppinud oma vigadest. Eile lugesin yhte raamatukogust voetud raamatut ja laksin korra elutuppa midagi arvutist vaatama. Jatsin raamatu voodile. Mees laks samal ajal dusi alla. Natuke hiljem lahen magamistuppa tagasi ja mees imeliku naoga. Raagime juttu ja mees ikka kahtlase naoga. Hakkan raamatut otsima ja markan, et raamat ookapil, kuid esikaas puudu. Mees ytles, et koer sai juba keretaie kirja.
Seekord saime ikka omale paraja tegelinski kyll. Ega midagi teha, kui raamat tuleb kinni maksta.
Eile pidin siis Marleeni opetajale meilima, mis juhtus Marleeni folderi ja kodutooga. Ta ytles, et see oli parim nali. No hea seegi.
Muidu oli ilus nadalavahetus, Marleen oli sobranna juures terve laupaevase paeva ja meil oli mehega jalle kahekesi olemise paev. Kaisime niisama ringi, ja ohtul mees suitsetas lohe ja tegime kyynlavalgus ohtu aias. Pyhapaeval kaisime synnipaeval. Eilsest laks elu jalle tavalist rada mooda edasi. Marleenil on see laupaev siis esimene ujumisvoistlust ja avastasin, et ta on pandud 11-12a yhte voistlusgruppi ja muuta seda enam ei saa. Meie apardused ei loppegi. Kuid treener lohutas, et ta nii tubli ujuja, et saab hakkama. Ma ikkagi pabistan. Eks nais. Need voistlused on onneks vaid poole tunni soidu kaugusel, jargmised on 2 tunni soidu kaugusel ja sinna ma teda kirja ei pannud.

Loll pea on ihu nuhtlus

Minu aiapapa lemmikvaljend.


Olen siin tool ja sees keerab. No ei ole vanal inimesel moistust peas.


Kuna meil oli mehega lapsevaba ohtu yle ilmatu aja, siis otsustasime midagi teha. Laksime yhte baari, mida mehe sober oli soovitanud. Koha nimeks "Sinking Ship". Esimese hooga tahtsin ukselt ringi keerata, kuid otsustasime, et teeme yhed joogid, kui juba seal oleme.


Mulle ei meeldinud, et seal suitsetati, aga noh peale paari jooki enam ei pannud tahele.


Oli selline alternatiivkoht, enamus seltskonda oli pikkade juuste ja tatoveeringutega. No minu mees vahemalt selles suhtes sobis sinna. Tal on yhe kae peal alasti ylakehaga naine, keda koik peavad minuks, kuigi pole minu nagu yldse ja mehel see oli ammu enne minuga tutvumist. Teise kae peal oli tal mingi odavalt tehtud jalle alasti naine istumas ankru otsas, jube soperdis. Selle ta nyyd lasknud yle teha vaga heal ja kuulsal tattoo kunstnikul. Mehel on terve kae peal "Kalevipoja" teema. See tema mingi uus hullustus ja no mina ei oska midagi arvata, ise ma endale ei tee kunagi yhtegi, kuigi mees arvab, et ma voiksin midagi lasta teha. Oi jah, ma ytlesin mehele, et olen saanud endale ekstreemse mehe. Siin on tegelikult hasti paljudel inimestel tattood, mehel on sober, kes on ylekeha tatoveeringuid tais, koik alasti naised. See on natuke liig, ma leian. Ega mehe vanemad ka kiida heaks mehe tattoovaimustust, kuid taiskasvanud inimene, teeb, mis ise tahab. Fakt on see, et tookohtade valik on siis piiratud, kuna seda ei peeta nn professionaalseks, kui pool keha on tattoosid tais. Eks see on nagu haigus, kui alustad, enam pidama ei saa. Mina motlen, et yks paev jaab inimene vanaks ja siis see enam ei sobi. Nahk laheb kortsu ja koledaks ju. Aga no minu keha pole, mis mina muretsen.


Saangi aru, et mu mees on koike muud kui nn tavaline korralik inimene. Mina olen rohkem konservatiivsem. Mees on selline nn tavade murdja ja teda jatab kylmaks, mida teised ja terve yhiskond arvab. Vahest soovin, et ma ka vahem teiste arvamusest hoolin, kuid samas, kui elad inimeste keskel, ei saa paris oma rida ka ajada. See peletab teised inimesed eemale. Ometigi on mu mees vaga seltskondlik ja tal on palju sopru ja tuttavaid. Minul jallegi pole kedagi. Olen mones mottes sotsiaalne erak. Habenen tihti vooras seltskonnas olla ja mulle meeldib olla yksi ja omaette toimetada. Teinekord siiski igatsen paris seda sydamesobrannat. Onneks saan oma emaga koigest raakida.


Yhesonaga yhele joogile jargnes teine ja teisele kolmas ja nii see laks. Siis pakkus ettekandja shotse. Toi prooviks yhe, ja see oli imehea mahe ounalikooriga. Ma ei tea, mitu ma neid join. Igal juhul ohtu loppu ma ei maleta, st koju minemist maletan, kuid magamajaamist mitte. Olime mehega tylli lainud. Mul oli hommikul jube peavalu ja kirusin end maa pohja. Ma ei tarbi peale Marleeni syndi kanget alkoholi, valja arvatud valjas kaies, mida juhtub ehk korra-kaks aastas, kuid sedagi. Mees ytles, et olen vanaks jaanud. Mees oli targem, piirdus oluga. Tana kirus, et liiga palju raha raiskas. Aga muidu oli tore ohtu, polnud me nii ammu kahekesi kuskil kainud, alati ikka lapsega. Arutasime mehega, et peame hakkama regulaarlaselt votma iga kuu yhe paeva, kus kahekesi midagi teeme. Kas see ka onnestub, eks nais. Igal juhul on see vaga oluline, et vahest saaks rutiinist valja.

Pidur peale ( kirjutatud moni aeg tagasi, ei maleta millal... )

ja taiega!! Eile sain aru, et asi laheb liiale. Mehel oli vaba ohtu ja ta nagi, kuidas minu paev valja naeb. Laps hakkas ohtul kohima ja tatistama peale ujumist, elamine oli seesamune, oleks olnud vaja poodi tormata, Marleenile oli kooli vaja mingit raamatut, mida mul polnud aega enam sebida. Juba eelmine nadal otsustasin, et jatan Girl Scouti ara, kuigi see oli kodule koige lahemal ja pohimotteliselt tasuta, vaid aastamaks 12 taala. Juba lubati toredaid valjasoite ja matkamisi jne, nii et nati on kahju. Hetkel aga mul tool kiire ja ohtuteks olen lihtsalt laip, lisaks jaavad kodused toimetused tegemata ja nadalavahetusel tahaks ju puhata. Oeldakse, et kes teeb, see jouab - minu puhul see kyll ei kehti. Mulle ei sobi selline lennus elutempo. Mul on vaja aega, et kodus toimetada ja lihtsalt olla kasvoi natukene iga paev. Tervis on ikkagi tahtsam, kui ei tea mille nimel rabelemine. Mees ka ytles, et pingutad yle ja raiskad bensiini ja siis oled narviline ja vasinud. Ega tal ka kerge pole, tombab kahe koha peal 5 paeva nadalas, kuid noh koduseid kohustusi tal vahem. Ma ytlesin, et lapse trennid ja kooliasjad on vaid minu mure, ta ytles, et vahetame siis ara, ta jatab ohtuse too ara ja viib ise last trenni, ma voin ise toole minna. Aga noh laps ju emmekas ja kes siis ikka meest usaldab :) Kuigi siin on vaga aktiivseid issisid vaatan, naiteks on Marleeni ujumise trennis yks 60a isa oma 10a tytrega, 50a sai mees veel isaks, ei tea, kas teisel voi esimesel ringil. Lapse ema pole nainud.


Marleenil laheb ujumises vaga hasti, liblikas ja konn on tema stiilid, milles ta tugev ja opetaja tagant utsitamisel sai ka esimesele voistlusele end kirja pandud. Muidugi oli vaja tellida siis voistlustrikoo ja myts ja muu ninn-nann. Mees muidugi oigas ja ohkis ja eks tal on oigus, et kui yhele trennile pyhenduda, siis sellest piisab, nii rahaliselt kui ajaliselt. Onneks need yhekordsed kulutused. Nii et ilmselt votan Marleeni ara ka iluvoimlemisest jargmine aasta ja siis jaabki vaid yks trenn. Yle oma varju hypata ei saa.


Muidu on meil sygis kohal, koik vihm, mis suvel jai sadamata, tuleb vist nyyd alla. Ilmad on niisked ja rosked. Sellise ilmaga tahaks olla vaid soojas voodis teki all ja mitte midagi teha.


Marleenil algab juba sellest reedest koolivaheaeg, laheb maale vanaema ja vanaisa juurde.


Votaks ka hea meelega moned paevad vabaks, kuid mul puhkuspaevad siiani miinustes peale Eestis kaimist.

Argipaev, argipaev, argipaev

Paevad mooduvad lennates nagu lind.
Istun ja motlen, et nyyd siis on kaes see tanapaeva tootava emme reaalsus.
Hommikul vara yles, kohvi kaima, pesema, riide, siis laps, mees yles, midagi syya, asjad kokku, iseenda sattimine ja samal ajal teiste tagant utsitamine, koerad-kass valja, tuppa, syya, juua, voodid, sygavkylmast lihakraam valja, mees-laps uksest valja, noud loputada, endale snakk-louna kaasa, ummisjalu uksest valja, ikka jaab elamine poolsegamini ja mina nagu ikka toole hiljaks. Tool on nagu on, enam ei rabele nagu hull, kui just vaja on, siin niikuinii koik nagu puuga pahe saanud ja organiseerimatus ajab vahest kopsu yle maksa, kuid inimene harjub koigega.
Kolmel paeval nadalas on mul koju joudes tapselt 20 minutit aega, et midagi syya, riided vahetada, kui jouan, koerad-kassid toita, lapsele ka midagi hamba alla ja siis tormata lapsega trenni. Onneks mees toob lapse koolist, muidu peaks otse koolist minema ja laps ei saaks syya enne trenni. Lapse koolipaev ju pikk, kella 4-ni. Selle aja peale, kui ma kodus, mees tavaliselt juba lainud ohtusele toole, nii et Marleen on vahest 5-10 minutit yksi koertega kodus. Siinsete seaduste jargi muidugi lubamatu tegu. Eestis muidugi tavaline asi 8a lapse puhul.
Yhesonaga olen end massinud lapse trennide hullu maailma. Ujumine on tal kaks korda nadalas, kuhu lahme 20-25 minutit koos parkimisega, tagasi koju jouame 7.30 ohtul, siis veel vaja teha koolitood, koeri jalle kantseldada, laps pessu, midagi syya veel voi hakkan kokkama jargmiseks paevaks. Korra nadalas on iluvoimlemine, onneks see hakkab hiljem ja jouame enne ikka korralikult ohtusooki syya ja koolitood ara teha, tagasi koju jouame 8.30 ja idee poolest peaks siis hakkama juba magama sattima, kuna lapsel paevad pikad, kell 7 on aratus. Ta isegi hasti vastu pidanud, arvestades, et pikad koolipaevad, iga paev trenn ja ohtuti enne 9.30 enamasti magama ei saa. Korra nadalas on veel Girl Scout, onneks see on kodule lahemal, 10 minutit soita, ainuke asi, et mul pole motet koju tagasi soita, kuid tunni ajaga eriti miskit teha ei joua, lahen siis tavaliselt kas toidupoodi, kui miskit vaja voi mujale poodi. Yks edasi-tagasi kaarutamine kaib.
Aga eks see ongi see elu tanapaeval, vist juba igal pool. Motlen, et miks inimesed oma elu keeruliseks teevad ja elavad. Ideaalne oleks, kui koik oleks kae-jala juures ja laps saaks mingis vanuses juba ise trennidesse minna. Siin ei tule see kone allagi enne kui laps on 16a ja saab ise juhiload teha. Marleen ei joua seda muidugi ara oodata.
Ameerikas on koik spread-out, st et igale poole minemiseks uha soita monus pool tundi ja nii iga paev. Vahest selline tunne, et elad autos. Kas on see tavaline tanapaeval, kindlasti, kuid kas ka normaalne, selles ma kindel ei ole. Ma ei kujuta ette, kui oleks rohkem lapsi. Olen selle peale motelnud. Peab mingi kangelasema olema vist. Voi siis peaks juba abivagi olema. Naiteks kysisin oma ylemuse kaest, kellel 3 last ja kes teeb vaga pikki toopaevi, et kuidas tema saab. Tal kaib ema abiks paar paeva nadalas, ylejaanud paevadel on tal lapsehoidja peale kooli, kuigi tal lapsed juba 13a, 12a ja 8a. Maksab muidugi hiigelsummasid, samuti viivad lapsehoidjad siis lapsi trennidesse, kuid syya ei pidanud tegema. Koristaja ja aednik kaivad tal eraldi. Nojah, mis nii viga, samas ausalt, ma ei tahaks sellist elu. Ma tahan ikka ise oma lapsi kasvatada ja nende elust osa votta. Tavainimesel, kes ei jaksa lapsehoidjat palgata ja kellel pole vanavanemasid abiks, tuleb ise hakkama saada. Tihti ei saa meestega ka arvestada, kuna mehed peavad tood rabama.
Tegelt on koik enda teha, ega pea laps kaima koigis trennides, lopuks tuleb ikkagi valik teha, hetkel kaalun iluvoimlemise arajatmist, kuna ma ei nae tal eriti annet, samas talle meeldib ja painduvus on hea. Vahemalt saab laps end liigutada. Kuid kurb on, et liiga vahe jaab aega niisama olemiseks, lugemiseks, oues mangimiseks, jalutamiseks. Onneks ei juhtu ka midagi, kui vahest yks voi teine trenn vahele jatta. Ei ole motet endast ja lapsest viimast valja pigistada, see on minu arvamus. Paljud vanemad siin votavad oma laste trenne nagu elu ja surma kysimust ja see on kogu nende elu, mille peale kulutatakse enamus ajast ja palju raha. Nadalavahetused veedetakse voistlustel kuskil teises osariigis, poole paeva soidu kaugusel. Ma ei ole kindel, kas tahan sellist elu endale ja lapsele. Ei ole mul sellist ambitsioonikust kahjuks veres. Siin on aga koik yles ehitatud voistluste peale ja kes on parim. Elagu Ameerika ja sport!!
Mina oma tagasihoidliku eestlasliku meelelaadiga olen pigem boheem, kes tahab ikka elu natuke nautida ka. Mis siis, kui mu lapsest ei saagi olympiasportlast, nagu paljud vanemad unistavad.
Minu jaoks on olulisem haridus ja haritus. Pole ime, et Usa haridussysteem ja tase on nagu on, kuna pohirohk on spordil, spordil, spordil. Elagu Ameerika ja sport!!

Elu ei ole oiglane...

... kuid see ongi elu. Nii julm ja karm kui see ka ei oleks, aga nii see on. Sellega leppida vist on pea voimatu. Inimmoistus keeldub aru saamast, miks, miks, miks, kuna loogilist pohjendust ja seletust ei ole ega saagi olema.
Koik on neid tundeid labi elanud, kui kaotavad lahedase.
Ma olen seni kaotanud oma kalli vanaema. Pea 6a tagasi. Maletan seda, nagu oleks see olnud eile.
Olin tool, koolitusel, kell hakkas 5 saama ja hakkasime otsi kokku tombama, mees pidi mulle jargi tulema. Jarsku seisab ta meie koolitusruumis ja sisistab, et tule nyyd, hakkame minema.
Ma sisistasin vastu, et kohe tulen, me pole veel lopetanud. Siis ta sai juba vihaseks ja ytles kovema haalega, et tule nyyd, lahme. Vihasena tormasin taga kaasa ja ruumist valjas teatas ta mulle, et mu vanaema on surnud. Ma ei saanud mitte midagi aru, koik oli nagu unes. Krahmasin oma asjad kuidagi kokku, seletasin kellegile, et pean minema ja kihutasime vanaema korteri poole. Terve tee ulgusin nutta nagu vaike laps, ei joudnud mulle see kohale. Siis saabus koige hullem, kui joudsime ta korterisse, kus ta veel lamas koogiporandal.
Nii nagu mees ta leidis. Mehel oli vaba paev ja ta viis Marleeni vanaema juurde, et ise minna ostma remondiasju, et hakata vanaema vannitoas remonti tegema. Pool tundi oli ta ara ja tagasi tulles vanaema enam ust ei avanud. Onneks Marleen tegi lounauinakut samal ajal. Mehel votmeid ei olnud ja ta oli sunnitud ronima naabrite rodu kaudu meie rodule ( korter oli 4-ndal korrusel ) ja onneks vanaema hoidis alati rodu ust irvakil. Vaatepilt, mis mu mehele avanes, ei unune tal vist kunagi. Hea, et naabrimees oli seal ja aitas mehel nn tegutsema hakata. Tagantjargi motlen, et miks nad ei kutsunud kohe kiirabi, akki oleks midagi saanud veel teha???
See, et midagi oleks saanud veel teha, jaab mind painama elu lopuni. Kuid jargmine paev vanaema perearstilt surmatoendit vottes tuli valja, et ta oleks pidanud ammu haiglas olema ( kuhu ta keeldus minemast ) kuna tal oli veresoonte ummistus lisaks veel korgele vererohule.
Ta oli 76a. Alati nooruslik, naeratav, eluroomus ja tegutseja. Meile ei raakinud ta oma hadadest pea kunagi. Kuid haigusloo jargi oli ta minestanud ka enne. Kunagi ammu oli ta ema sonutsi vaitnud, et tema sureb pystijalu. Ja nii ka laks. Iga paev motlen ta peale vahemalt korra, minu jaoks elab ta edasi igavesti. Kuigi Marleen oli vaid 2,5a, maletab ta Nannat siiani ja igatseb teda,
Marleen nuttis Nannat taga tykk aega peale tema surma veel.
See nadal aga lahkus siit ilmast laps, kellel ei olnud aeg veel minna. Vaga uskumatu ja traagilise onnetuse tagajarjel. Ei ole nainud varem nii lahedalt yhe pere kaotusvalu ja ahastust.
Mis paneb elu ymber hindama ja moistma, mis on toeliselt tahtis. Koik muu taandub mottetuks ja ebaoluliseks. Kallistagem koik oma lapsi, olgem tanulikud, et nad on siin meiega ja hoidkem neid!!

Sygis kaes

Ilm tegi see nadalavahetus taieliku kannapoorde, peale ligi 40-kraadist leitsakut on tana meil vaid 16 kraadi ja kova tuul. Saatsin just mehe ja lapse koertega jalutama ja pidin lapsele jope kapist valja otsima. Selline see Indiana ilm on. Kuumalainest saab jarsku sygis, kuid sellist vahepealset normaalset ilma ei ole, et saaks dressikaga kaia. Selliseid vahepealseid riideid laheb siin selle tottu suht vahe. Kaisime tana just poes, kuna avastasin jalle, et Marleenile mitte midagi selga ei lahe, mina ei saa aru, kuhu ta kasvab. Isegi need dressid ja teksad, mis kevadel ostsin Eestis kaimiseks, on nadid. Eestis muidugi neid eriti kanda ei saanud, kuna laks ju nii palavaks.
Marleenil on hetkel ka vaga lollakas kasv, kuna suurus 8 talle vaike ja jargmine suurus 10/12 liiga suur. Miks ei ole vahepealset suurust 9/10, mulle pahe ei mahu. Osadel firmadel on, kuid vahestel. Teine asi, mis vihastab, et nagu noukaajal, kilejoped koik ara myydud juba. Vaid talvejoped jargi, onneks vana veel kaib. Saime allahindlusega uued tossud, 13 taala, ei maletagi, millal viimati tosse ostsime, ikka kas tennised, crocksid voi flatsid - madala tallaga kingad. Nyyd sai siis nendega jalutama meelitatud. Mina viilisin korvale, kuna vaja siin arveid sorteerida, pesumajandus lopetada ja blogida. Ega naisterahva tood ei loppe ju kunagi.
Meil oli tana vaba paev, kuna oli Labour Day ehk siis tooliste pyha. Suur eestlaste pidu sai juba laupaeval maha peetud mehe vanemate juures, kuid kuna nii palav oli, siis pidime toas kykitama, mees mul vaeseke higistas yksi metsa all grilli aares. Mees mul hakkab jah vanemaks jaama ja oli seekord kaine autojuht ning juba kell 10 lahkusime, koik naersid, et mis ime see on, minu mees tahab peolt lahkuda ja omal algatusel, aga ei ole midagi teha, vanus tuleb peale. Meil olid koerad ka kodus ootamas ja Marleen oli hoopis sobranna juures. Sobranna on tal eelmisest koolist ja hasti tore pere neil, tytar on nende imelaps, kelle nad said suht hilja, ema on minust vahemalt 10a vanem ja isa sinna 50a kanti juba. Kuid toredad inimesed, lihtsad ja tagasihoidlikud. Isa rabab kahe koha peal tood, kuna naine on toovoimetu, seljahadad tal ja polvega midagi, kaib kepiga, paris kahju kohe, kyll ta kaib arstide vahet ja votab rohtusid, mitmel opil ka vist kainud, kuid ikka valud. Siis paneb motlema kyll, et peab oma tervist hoidma ja onnelik olema, et ikka kaed-jalad tootavad. Nad on vaga protectivad oma lapse suhtes, ehk siis vaga hoiavad last nn vati sees, ei lase kunagi yksi isegi mitte tahaaeda mangima ja meie juurde tulles ka alati pabistavad koera parast jne. Sobrannal on astma ja korvadega midagi, vett pidi kartma. Siin on hasti paljudel lastel astma. Nii et selle tottu ehk ma ka natuke pabistan, kui ta meil kylas, kui midagi peaks juhtuma, ei taha ju vastutust enda peale. Kuna endal pole kogemust yldse selliste asjadega.
Aga muidu jah nad sobivad jube hasti Marleeniga, teevad igast tantsukavasid koos ja muid projekte ja klubisid ja muidugi on nad molemad Hannah Montana ja Selena Gomez fannid.
Kuna meil siin koigil teistel poisid, siis mul on hea meel, et Marleenil on sobranna, kellega tydrukute asju koos teha, muidu mangib ta enamasti poistega soda, tagaajamist, videomange, maadleb ja myrab. Ja poisid muidugi ajavad tal narvi mustaks ja pisarad silma tihti, ornake on ta ikka sydamest, ytleb, et poisid drive me crazy.
Eile tootasime aias pool paeva. Loikasin paljud lilled juba ara ja osad peenrad katkusin taitsa yles, sygise poole kavatseme koik yles kaevata, kuna ei taha nii palju peenraid enam, ei jaksa rohida ja hooldada. Tahame teha voimalikult lihtsalt, et saaks labi kergema vaevaga, kuna minul too korvalt on vahe aega aias tegeleda, lisaks suvel siin nii palav, et no ei kannata. Ja nadalavahetused tahaks teha muud, kui kasi mullas olla. Ei tea, ei ole minus seda aednikku veel valja loonud, mulle meeldib korras ja ilus aed, kuid too ja lapse ja muude kodutoode korvalt ei ole aega ja jaksu. Eks see on ka eelistuste kysimus, ma eeldan veeta aega rohkem lapse ja perega ja mulle meeldib, kui toad on korras ja pesu pestud, ning toesti, ma ei tea aiatoost mitte midagi.
Peaks end sellel alal hakkama taitsa harima. Linnatydruk, mis teha.
Ohtu poole tahistasime naabripoisi 36a synnipaeva vaikselt lokkeohtuga. Ta on yksikmees ja rendib meie naabri kaest yhte tuba. Majaomanik ehk siis naaber on minust natuke noorem, 29a vist ja too tottu reisib ta palju ringi. Molemad on IT alal ja nn poissmehed, st et ei ole meie nainud siin kunagi mingeid naisi voi girlfriende, kui korraks keegi pilti tuleb, on ta kohe lainud ka. Tyypilised tanapaeva mehed siin Usas - mugavad, kuid saavad ise hakkama oma pesude ja koristamiste ja soogiga, ei taha end siduda, kardavad paaniliselt, et akki keegi naine laseb tite taha teha ja siis maksavad jargmised 18a. Siin on naistel suured oigused ja alimendid ja lasterahad paris kopsakad. Lapsed neile muidu meeldivad, Marleen on nende lemmik ja nad Marleenile onude eest. Mul pole selle vastu midagi, mida rohkem taiskasvanuid lapse ymber, seda parem. Nagu oeldakse - it takes a village to raise a child.
Tana veel koristasime siin ja nyyd ongi aeg pesema ja siis tuleb filmiohtu.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Tanasest siis kooliaasta igal pool ametlikult alanud. Soovin koigile koolilastele edukat oppeaastat!
Meie tytar juba juuli lopust saadik koolis. Koik oli uus tema jaoks see aasta. Uus kool, uus opetaja, uued klassikaaslased. Vahe on ikka sees, kas vaike erakool voi suurem avalik kool.
Kuid seni oleme oma valikuga rahul ja muidugi rahaliselt ei oleks me suutnud enam erakooli maksta. Iga aasta on oppemaksu tostetud, kuid meie sissetulekud on vahenenud, eriti vorreldes eelmise aasta ja mehe tookaotusega.
Klassis on neil 25 last, kellest 15 tydrukud. Selles suhtes on soprade valik suurem, kuna eelmises koolis oli neil 18 last, kellest 8 tydrukud. Marleenil suhtleb siiani oma parima sobrannaga vanast koolist ja uues koolis ka juba yks hea sobranna. Suhtlemisprobleemi tal ei ole.
Tasemevahe on ka naha, ta sai erakoolis ikka hea pohja, tanu millele nyyd tal hinded vaga head.
Matemaatika on endiselt aine, milles peab pingutama.
Kuid vaga range on see kool, naiteks lastel on iga paev voimalus teenida nn puntke kaitumise eest voi siis kaotada puntke. Maksimumpunktid on 5 ja puntke on Marleen kaotanud naiteks selliste asjade eest, nagu raakimine koridoris, kui nad lounat sooma lahevad voi siis ei kanna pykste peal rihma. Samuti sai ta noomida, et kandis kampsunit, millel oli kapuuts, kuna see keelatud. Tundub, et kahe silma vahele neil midagi ei jaa. Sellised nomedad norimised pisiasjade kallal natuke hairivad, samas mulle meeldib jalle, et kord on majas. Vanas koolis oli nn ohkkond vabam, tanu millele osad lapsed teisi segasid. Samuti sai Marleen yhe esimese klassi poisi kaest vastu vahtimist pikapaevaryhmas ja keegi ei teinud sellest suurt numbrit. Opetajatega raakides selgus, et see poiss yliaktiivne ja ilmselt tahtis Marleeni tahelepanu. Marleen enne ka raakinud, et see poiss kaib talle nn pinda. Ma ei hakanud asja suure kella kylge panema, kuna kooliaasta oli peaaegu labi ja olime sealt koolist lahkumas niikuinii.
Muidu on elu olnud kiire, kiire, kiire. Suvi on lainud lennates. Peale Eestis tagasitulekut on olnud tool kiire ja iga nadalavahetus mingi yritus voi synnipaev voi oleme ise miskit ette votnud.
See suvi on olnud yks koige palavamaid minu siinoldud aastate jooksul. Pool Ameerikat kannatab yhe aegade suurema poua kaes ja meiegi murust pole suurt midagi jargi. Kuid kastmine keelati ara, et vett kokku hoida. Samuti oli ju Eestis vaga kuum suvi. Lugesin, et Aafrikas on osad riigid muutunud viimase 10a jooksul korbeks. Kliima soojeneb ja muutub ekstreemsemaks. Mina isiklikult ei kannata suurt kuumust ja ehk peab varsti kolima pohja poole.
Meil ei ole suvi veel labi, see nadal kytab jalle kuumaks, tana lubab 36 kraadi, homme 37.
Oleme sygiseks valmis. Basseinimonusid on piisavalt nauditud ja Marleenil algab tanasest ujumistrenn, nii et ootame monusaid 25-kraadiseid ilmasid.
Marleen on joudnud ikka, kus pohilised on sobrad, trennid ja nn oma asjad. Emme ja issi on ka tahtsad, kuid enamasti siis, kui midagi vaja on. Kuidagi kukkus valja, et tal on 4 paeva nadalas mingi trenn, kaks korda hakkab ujumas kaima, yks kord iluvoimlemises ja lisaks liitus ta Girl Scoutidega. Avaldas veel soovi minna hip-hopi tantsuklassi, kuid ytlesin, et siis peab millestki loobuma ja sellega ta nous ei ole. Iseenesest iluvoimlemine ei ole tema ala, kuigi tal on vaga hea loomulik painduvus. Tantsib ta kodus niikuinii ise pidevalt, teeb selliseid liigutusi ja kavasid, ma ei tea, kust neid opitud.
Motlen kurbusega, et ongi lapsepolv labi, kuna naen, et ta hakkab sinna eelpubeka ikka joudma voi oigemini juba on seal. Lugesin ehmatusega, et siin Usas ja yldse tanapaeval hakkavad tytarlastel paevad juba tihti 10-11a. Seda kinnitas ka mehe ode, kellel kaks tytart. Oeh.
Kuhu see lapsepolv siis jai, ma ei saa aru?
Eks muidugi asi ka selles, et meil vaid yks laps ja ei ole nooremat, keda nunnutada. Olen viimasel ajal moelnud tosiselt teise lapse teemale ja aru saanud, et tegelikult olen hiljaks jaanud. Selles suhtes, et vanusevahe jaaks liiga suur niikuinii juba praegu, ja lapsed kasvaks yles suht eraldi, eriti kui erinevast soost. Samas oleks voimalus pyhenduda teise lapse titeeale jalle, kuid kahjuks ei saaks ma loobuda oma toost ja jaada koju. Ma ei taha, et minu last kasvatab vanaema, lastehoid voi lapsehoidja. Ent eks paljud nii oma lapsi kasvatavad siin Usas. Varsti peab selle otsuse ara tegema, kuna vanus tuleb peale, mees saab juba 40a jargmine aasta, ta ytles, et ei soovi ka minna penkarina lapse keskkooli lopetamisele. Hea meelega jaaks koduseks moneks ajaks, kuid hetkel pole see voimalik. Olengi aru saanud, et kui juba tooturul nn sees, siis ei tasu sealt ara tulla, parast naasmine veel raskem. Ideaalne oleks kodus tootada, kui suudaks midagi valja nuputada. Imetlen inimesi, kes votavad ette aina uusi valjakutseid ja proovivad erinevaid asju. Mina aina lykkan edasi ja motlen, et homme voi jargmine kuu voi aasta.
Ok, aitab unistamisest, vaja tood teha.

Tagasi "kodus"...

... et kus see kodus siis nyyd oieti ongi, see on kysimus.
Eestis oli tunne, nagu poleks ara olnudki. Koik oli sama, mis oli yhtaegu nii monusalt tuttav kui ka natuke hirmutav. Tagasi joudes pidin kohe rutiini naasma, nii et pole olnudki aega nutta ja igatseda. Kokkuvottes laks koik hasti ja oli vaga tore. Sellest reisist jaab kindlasti elamus kauaks ajaks. Kaisin ringi nagu turist, koike ammuli sui vahtides, lapsele naidates, kellel oli suu veel rohkem ammuli. Samas nautisin oma pere ja sopradega koos olemist, mis minu jaoks on midagi hindamatut, kuna siin see nii kattesaamatu. Veendusin veelkord, et parimad asjad siin elus on koige lihtsamad, nii iseenesestmoistetavad. Omada toetavat ja armastavat pere on suur onn.
Mul on see onn olemas. Mis votab lausa hingetuks. Samuti votab vottis mind hingetuks Eestimaa loodus. Suviti on see ikka nii vorratult ilus. Metsad, heinamaad, merekaldad ja rannad, valged suveood. Oi jah. Juba ainuyksi ohk on Eestis teine ja lohnad. Minu jaoks jaab Eestimaa loodus koige ilusamaks ja armsamaks.
Tegelikult lendas see aeg vaga kiiresti mooda ja kuigi saime palju tehtud ja kaidud ja nahtud, siis tunnen ikka, et jai vaheks, oleks tahtnud veel naha, kaia, teha...
Kohalejoudmine oli muidugi seiklus omaette, alustades sellest, et valjalend siit hilines 5 tundi, istusime metsiku aikesetormiga lennukis kinni, kokku soiduga siis 12 tundi. Jain maha oma edasilendudest ja et saada jargmise lennu peale Helsingisse, pidin 5 tundi lapsega mooda Manchesteri lennujaama kohvritega ringi jooksma, sabades seisma, kyysi narima ja ootama, ootama, ootama. Soomata ja joomata ja magamata. Lopuks viimasel minutil saime siiski pardakaardid ja tormasime labi turvakontrolli ja tollivaba poodide. Meie parast vist hoiti lennukit kinni, ei joua ara tanada toredaid inglastest lennujaama tootajaid seal ja ara kiruda ameeriklasi, tanu kelle tegematajatmistele ma sellise jama otsa sattusin. Motlesin, et 5a jooksul korra reisin kodumaale ja siis ka mingi lollaka tootaja lohakuse tottu on narvid ribadeks. Helsingi lennu peale joudes oli kohe kodune tunne soome keelt kuulda ja kui juba Helsingis, siis oli tunne, et olen peaaegu kodumaal. Euroopal ja Usal on ikka metsik kultuuri- ja teenindusevahe. Rohkem ei kommenteeri.
Lopuni ei harjunud ma ara valgete suveoodega, kui Tallinna poole paikeseloojangu valguses lendasime, ei julgenud ma veel roomustada, et olemegi varsti kohal. Ei tahtnud liiga emotsionaalseks muutuda, tagantjargi aga tulevad pisarad silma. Oli ilus hetk ja tunne.
Eestisse saabudes oli tunne, nagu poleks ara olnudki nii kaua. Koik oli nii tuttav ja kodune, valja arvatud, et palju on kokku klopsitud ja yles loodud igasugu koledaid ehitisi. Foorumeid ja centrumeid ja keskusi. Nendesse ma yhtegi ei joudnudki.
Selline tunne oli, et pean iga nurgatagust ja kohta nagema ja pildistama, et saaks ristikese kirja, et kaisin ja nagin ara, nagu poleks enne nainud ega kainud. Kuid ei tea ju, millal jalle saab.
Tallinna vanalinn on ikka uskumatu, kuigi kahjuks suvel turistidest nii pungil, olingi siis yks turistidevoos, kes muudkui vahtis ja pildistas. Leidsin kohti, millele varem polnud tahelepanu pooranudki. Tallinna ajalugu on ikka vaga huvitav ja ponev. Mida koike pole meie vaike rahvas pidanud nagema ja labi elama.
Marleenile avaldas kustumatu mulje Paks Margareeta, mida ta kutsus Paks Margariita.
Kuna soitsime pea iga paev sealt trammiga mooda, siis sai see tema lemmikuks.
Marleenile oli muidugi koik vaga ponev, talle oli koik yks suur seiklus. Koige rohkem fannas ta yhistranspordiga soitmist, kus tahtsalt mulgustas pileti ja istus omaette istuma. Ning muidugi randu. Kui juba kuskil vesi paistis, siis sealt enam ara ei saanud. Kaisime ara Stroomis, Pirital, kaks korda Laulasmaal, Kasmus ja Keila-Joal. Kahjuks minu lapsepolve randa Kloogaranda ei joudnud. Samuti ei joudnud me Jogevamaalt allapoole, kuid eks Louna-Eesti jaa siis jargmiseks korraks avastada. Ara kaisime minu vanaema synnikandis Laane-Virumaal ja Vihula moisas, kus mu vanaema yles kasvas.
Naljakas on see, et kui Eestis elasime, siis ei erutanud mind koik need kohad nii, kuid nyyd, kui oled eemal, on koik vaga eriline ja kallis ja motled, et miks ometigi varem rohkem Eestimaa peale ringi ei kainud... Kuigi eks on kaidud ju ka kyllperega ja klassiekskursioonidel, kuid siis ei osanud seda ilmselt hinnata piisavalt. Kuna on teadmine, et alati saab ju minna. Eks koik, mis kauge ja kattesaamatu, on eriti kallis...
Koige rohkem hinge laks, et sobrad ei olnud unustanud ja et mu pere ikka mind vaga igatseb...
Andsin endale lubaduse, et jargmine kord enam 5a ei oota.
Kui paris aus olla, tahaks kohe tagasi ja pariseks, kuid eks elu paneb ise asjad paika, ma usun.

Pea laiali otsas

Viimane nadal aega olen nagu mingi uimane peata kana, teen yhte asja, kuid motted on mujal, mille tagajarjel teen lollakaid vigu tool ja kodus kogu aeg keeran midagi nassu.
Motetega olen juba taiesti Eesti lainel, kogu aeg kummitab peas, mis oleks veel vaja kaasa osta ja
ara teha ja korraldada enne, kui laheme. Alguses tundus, et aega on kyll, nyyd on tekkimas vaike paanika, kuna aeg lendab ja yritused ja tegemised kuhjuvad.
Ma ei ole ikka veel aru saanud, mis ilmad Eestis on ja milliseid riideid tasuks kaasa votta.
Vend vaitis, et ohtuti ja hommikuti ikka jahe ja vaja soojemaid riideid. Samas yks paev oli ju 29 kraadi sooja. Mine vota kinni. Peab vist koigeks valmis olema. Vaatan, et oositi laheb ikka 10 kraadi peale oosel, meil oosel 20 kandis, samas, mis Eestis paeval.
Avastasin, et Marleenil koik teksad vaikseks jaanud, samuti dressipyksid ja uusi tosse pole ostnud yle aasta, kuna neid riideid ta siin nii vahe kannab lihtsalt. Kilejope vist ka vaike. Oeh.
Meil on ametlikult suvi, basseinid lahti ja iga paev on olnud yle 30 kraadi sooja. Oleme kainud ujumas pea iga paev, lastel lobu laialt. Ise korvestasin end eelmine nadalavahetus ara esimese hooga, ei viitsinud paiksekreemi peale panna. Tahaks mingi jume peale saada, aga no mul nii hele nahk, et pigem polen ara.
Marleenil on teine klass ka ametlikult labi eilsega, jargmine aasta laheb juba uude kooli.
Sain ta loteriiga sisse nn charter kooli, mis riiklik kool ja tasuta, kuid natukene erineva systeemiga kui tavakoolid. Vaatasin, et peale Marleeni jai nimekirja veel yle 10 lapse, kes kandideerisid kolmandasse klassi. See on siin meie kandis yks vaheseid koole, kus ei ole ylekaalus mehhiklased ja mustad. Kaisin uue hambaarsti juures teisipaeval ja tuli valja, et arsti lapsed kainud seal koolis aastaid ja ta vaga rahul. Mul oli hea meel seda kuulda, kuna ma natuke ikka pabistan, kuidas seal on. Natuke kaugemale jaab see kool meist, umbes 10 minutit soitu endise 5 minuti asemel ja minu jaoks teises suunas kui tookoht, kuid mees ytles, et ta on nous viima, kui ei pea maksma. Marleeni koolimaks oli meile ikka vaga suur valjaminek iga kuu ja kergendus on, et see nyyd jaab ara. Alguses kartsin, et ta vaga kurb, kuna sobrad jaavad ju maha, kuid onneks ta on isegi arevil ja ootab uude kooli minekut. Nende oppeaasta on pikem, st et suvevaheaeg on ainult 6 nadalat pikk, mis mulle sobib, kuna seda vahem mul muret, kuhu laps suvel panna. Uus kooliaasta algab tal juba 28. juulil.
Mees mul jah tootab nyyd paeviti ja pikad paevad ka. Teeb fyysilist tood endise autosoidu asemel ja on ohtuteks rampvasinud, naeran ta yle, et nyyd teed ikka toelist tood. Muidugi selles suhtes oli ta ohtune too parem, et ei olnud vaja muretseda lapsehoiu parast suvel ja koer oli jalutatud ja murud niidetud ja tihti ka toit valmistatud. Muretsen juba, et kuidas ta siin yksi hakkama saab, lisaks tal ju veel teine tookoht paar ohtut nadalas ja lisaots muru niitmise naol ja vanemate maamajas ka vaja kaia niitmas ja kastmas. Vahemalt ehk ei hakka yksindusest nutma siin.
Yleeile sain tunda, mis on kahe lapsega kaia toidupoes. Votsin mehe oepoja ujuma kaasa meiega, juba basseinis kaitusid nagu metslased. Nii kui poe uksest sisse saime, hakkasid nad yksteiste voidu koike nappima ja iga asja kohta kysima, et kas seda saame osta. Lopuks lasin neil valja valida jaatise. Pool tundi seisti ja valiti. Mehe oepoeg teatas parast autos, et ta annab yhe jaatise Marleenile ja ylejaanud votab koju, pakis oli 6 jaatist. Ma tegin paki pooleks ja ytlesin oepojale, et jagagu odedega ka. Kartulid, mille parast ma poodi yldse laksin, jatsin aga poodi maha ja avastasin alles jargmine ohtu, kui tahtsin hakata kartuleid koorima.
Hakkasin motlema, et milline variant oleks lastega koige kergem, kas poiss ja tydruk, kaks poissi voi kaks tydrukut. Usun, et viimane variant koige kergem ja kaks poiss koige raskem.
Tegelt poiss ja tydruk on isegi koige parem, nagu tasakaalus. Aga kaks last on ikkagi kaks last, eriti kui nad pea yhevanused. Yhel lapsel ei tule igasuguseid motteid pahe, kuid kahekesi moeldakse igast asju valja ja kui muidu Marleen on nagu kukununnu, siis mehe oepojaga koos on ta vahest nagu poiss. Tegelt on nad koos toredad ja yles kasvavad nagu kaksikud.

Mis toimub

See kevad on olnud nii imelik. Taiesti teistmoodi, kui eelnevad kevaded.
Mina olen ise ka vist teine. Tahaks olla ainult omaette, teha oma asju, oma perega ja koik yritused ja synnipaevad pikalt saata... Ma olen juba motetega Eesti-lainel ja siinne tundub nii tyhine ja mottetu kuidagi...
Ilm on ka nagu jumal juhatab. Terve eelmise nadala oli iga paev yle 30 kraadi sooja, higi voolas kogu aeg, kuid see nadal pidi jalle joped valja kiskuma ja kytte sisse tagasi lylitama, sest vaevu 10 kraadi sooja ja vihmane. Olime Marleeniga paar nadalat tagasi haiged, kui oli jalle kylmaperiood. Tatistasime ja kohisime, mis jube. Ei ole enne veel maikuus siin haiged olnud.
Marleen eile peale ujumist jalle tatistas, ajasin ta sooja teki alla, see veel puuduks, et jalle haigeks jaaks. Tegelt ei tohiks yldse viriseda, kuna me polegi oieti haiged olnud see aasta, aga see loob kogu aeg segamini.
Tana on abikaasa ja ta kaksikoe 39a synnipaev ja lisaks mu vaikese vennatytre 2a synnipaev Eestis. Uskumatu ikka, kuidas aeg lendab. Ytlesin mehele, et jargmine aasta oled vanamees, 40a ja pean vist hakkama nooremat otsima. Mees ytles selle peale, et ega mina ka ise nooremaks ei jaa. Taiesti oigus tal. Vaatad peeglisse ja silmade all on kortsud, mida seal varem ei olnud...
Onneks on elu nii kiire, et ei ole aega selliste asjade yle eriti pead murda. Igal juhul mina olen dilemma ees, sest tahaks suveks jume peale saada, kuid solaariumisse ma enam minna ei taha ja isepaevituvate ka ei viitsi jannata. Ei taha nahavahki ja kortse endale.
Ja ei olegi midagi jaanud, paar nadalat veel ja Marleenil teine klass labi. Kuna mehe vanemad soidavad ka jargmine nadal Eestisse ja mees mul tootab nyyd ka paeviti, on jama majas, kuhu laps panna. Motlen, et tegelt saaks ta ju ise taiesti vabalt hakkama, koer ja kass oleks ka seltsiks, mees saaks ehk louna ajal kodus vaatamas kaia ja ma saaks varem sisse minna ja varem koju tulla ehk. Kuid siin Usas ei tule see kone allagi, et 8a yksi jatta koju terveks paevaks.
Mehe oetytred, 16a ja 19a ei ole kumbki huvitatud laste hoidmisest enam, varem nad ikka tegid seda, muidugi raha eest. Kuid nyyd omad tegemised, peikad ja vargid. Marleeni kooli pakub summercampi, ehk suvelaagrit koolimajas 130 taala eest nadalas. Natuke palju maksta nii suure lapse eest. Eile uurisin meie spordiklubist YMCA-st ja seal ka suvelaagri hind 130 taala nadalas, kuid tuli valja, et kvalifitseerume allahindlusele, nii et pean maksma vaid 85 taala nadalas, mis juba palju moistlikum hind. Ma ei kujutaks ette, kui mul oleks rohkem lapsi voi suvevaheaeg oleks pikem. Onneks hakkab siin kool juba augustis. Raakisin eile Marleeni klassioe emaga ujumistrennis, tal on kolm last ja yksikema, ytles, et ta ei tea, kuhu lapsed suveks paneb, et koik nii kallis. Paneks ise lapsehoiu pysti, kui naiteks kodune oleks.
Millega jouangi teemani, et mul on enda toost tydimus peal. Ei motiveeri enam miski, ei ole kuhugi edasi liikuda, mida oppida. Ent julgust tookohta voi eriala vahetada ka hetkel ei ole.
Ei olegi ma yhegi koha peal nii kaua tootanud, ja tundub, et minu aeg hakkab labi saama.
Samas on meil hetkel paris kahtlased ajad, pangaga mingid jamad ja voimalik, et varsti pannakse uksed kinni. Eks siis hakkangi koduseks ja jaan tootu abiraha peale.
Tana meil tool hullumaja olnud, igayks tahab teha asju enda moodi, koik kiruvad yksteist ja proovivad yksteisele kaikaid kodaratesse visata. Mina teen head nagu ja ei lase end hairida, olen juba nii paksu nahaga, et mulle ei lahe absoluutselt korda ja hoian eemale igasugustest intriigidest ja vaidlustest. See vist tuleb vanusega. Kuid mitte koigil nagu naha, sest enamus suuri ninasid siin minust vanemad. Aga ikka nagu lasteaias, et sina votsid minu manguasja ara, ma votan sinu oma ara jne.
Nadalavahetusel tahistasime mehe ja ta oe synnat ja oli koos paras seltskond ja muidugi ei paasenud ilma draamata, seekord meeste vahel. Mina olin vist parajalt napsune voi omas maailmas, et ei pannudki tahele, aga hiljem tuli valja, et palju puudu ei jaanud, et oleks kakluseks lainud. Mehed ka nagu noored kuked koos, kellel uhkem auto, parem telefon jne. Vaja esineda. Lapsik. Jargmine paev olin vasinud ja siiani ja motlen, et kellele neid pidusid yldse vaja on, kui iga kord mingi jama ja tylid ja koigil tujud rikutud. Yritad ja yritad, kuid meil siin ikka vaga erinevad inimesed koos ja no koik ei sobi omavahel suhtlema. Eestis meil ei olnud sellist probleemi kunagi, suhtlesid vaid inimestega, kellega sobisid ja oli tore koos olla.
Yritangi siin kuidagi valja nuputada, kuidas paaseda Marleeni synna suurest tahistamisest ja piirduda vaid oma pere ja klassikaaslastega. Iga aasta luban, et votan vaiksemalt, kuid ikka kukub valja suurelt. Kuidas mujal neid synnipaevi tahistatakse, huvitav? Eestis populaarsed mangutoad, siin ka erinevad kohad. Mis ongi koige kergem, kuid seal taiskasvanutel ju igav ja meil on siin "lapsi" vanuses 7-18a. Siis ongi nii, et tuleb teha kaks pidu, yks lapse sopradele, teine sugulastele ja tuttavatele. Ent mina tunnen see aasta, et mul ei ole seda energiat ja tahtmist raha raisata, kui aus olla. Tean, et ega keegi mind ei sunni, kuid lihtsalt nagu mingi lollakas eestlaslik kohusetunne on sees... oeh. Ehk yks paev tuleb aeg, kus ma teen tapselt nii, nagu mina tahan ja ei hooli, mis teised arvavad.