Monday, December 20, 2010

Taas sajab valget lund...







...väljas ja toas on ehted haljal puul... nii vist oli see laul. Välja arvatud, et meil haljast puud ei ole.
Aga väljas on terve õhtu sadanud paksu lund ja nii ilus on. Käin koera välja laskmas ja muudkui imetlen. Tahaks joosta õue ja hullata ja kiljuda nagu väike laps. Ent ei viitsi riide panna.
Mu must auto enam varsti lume alt välja ei paista. Lumi on imeline, eriti jõulude ajal, kuid
viimased kaks nädalat olen nagu lehm libedal jääl sõitnud ja meie sissesõiduteele iga kord kinni jäänud. Üks päev pidin 5 korda üritama, enne kui läbi sain. Mees muidugi leidis, et viga on minus, mitte lumes või kummides. Kummid on mul vanad, ja vajaksid välja vahetamist. Talvekumme pole siin niikuinii. Eks on siin igasuguste oludega sõidetud, homme hommikul lubab jäävihma, mis on kõige hullem. Ent homme peaks veel kuidagi tööle saama, kuna täna ei viitsinud midagi eriti teha ja kolmapäeval vist ei lähegi, ülemus ütles, et kui midagi põlevat ei ole, siis pole vaja tulla. Kolmapäev on ka Marleenil viimane koolipäev ja neljapäev ja reede on vabad niikuinii. Oh seda rõõmu küll. Lõpuks saab natuke puhata ja hinge tõmmata.
Nädalavahetus oli üks möll teise otsa. Reedel käisin jõulukinke ostmas ja proovisin nii kiiresti poest ära saada, kui võimalik. See jõuluaegne shopping on jube väsitav, kui parkida kuhugi ei ole, kärusid ei ole ja kui oleks, siis poes liikuma ei pääse ja kassajärjekorras passid tund aega.
Mul on veel nipet-näpet jäänud, toidupeos käisime ka ära mehega ja varustasime end verivorstide, hapukapsa, sealihakäntsaka ja alkoholiga. Õhkõrn lootus on, et selle aastanumbri sees enam poodi minema ei pea...
Köögiremont on ka peaaegu valmis, vaja veel kapiuksed ette panna ja nipet-näpet siin-seal, kuid üldiselt võime öelda, et saime jõuludeks valmis. Köök näeb välja nagu uus, vähemalt minu jaoks, hoopis teine tunne on. Köök on minu jaoks oluline koht ja see peab olema hubane ja ruumikas.
Mul on nüüd selline remondituhin peal, et teeks veel midagi. Jube hea tunne on, kui oma kätega midagi teed paremaks enda jaoks, see annab mõnusa rahulolutunde. Ma sain ka värvimisega nn käe roheliseks ja mees väitis, et minust saab veel asja. Aga üldiselt pole talv õige aeg remondi tegemiseks. Lubasime mehega, et enne kevadet enam midagi ei tee.
Mina olen nii paha olnud see aasta, et ma pole ühtegi jõulukaarti posti saanud. Ikka lohutan ennast, et aega on, aga noh nüüd olen niikuinii Eestisse saatmisega hiljaks jäänud. Midagi pole teha, ma olen vilets kaardisaatja ja vilets kinkide tegija. Samas kaarti saada on hea tunne küll.
Põhiline, keda meeles tahan pidada, on mehe 86a vanaema, kes absoluutselt igaks sünnipäevaks ja tähtpäevaks saadab kaardi ja kirja ja ma ei ole talle midagi saatnud vist aasta aega...
Olen tahtnud teha perepilti stuudios juba aastaid, kuid kunagi pole jõudnud. Nii ka läks see aasta.
Tegin ise pildid Marleenist ja käivad kah.
Ilusat jõuluaega kõigile!

Saturday, December 11, 2010

Remont, remont, remont

Ma ei tea, mis meil mehega arus oli, aga alustasime eelmine nädalavahetus köögi remonti.
Plaanis oli see kevadeni edasi lükata, kuid otsustasime, et teeme ära. Kuigi just saime elutoa valmis ja kõik ilusti koristatud ja sätitud. Nüüd jälle elamine pahupidi keeratud.
Midagi erilist me ei tee, põhiline, mis vajas vahetamist, oli linoleum põrand. Paneme laminaadi.
Ja värvime seinad ja kapid üle. Korralik köögiremont on päris kallis asi ja me teeme hetkel nn kiire sanitaarremondi. Kapid on iseenesest korralikud, kuigi muidugi kulunud, vähemalt 50a seal ees olnud kindlasti. Samas kui nii kaua vastu pidanud, peavad veel. Ja uue värvikorra all paistavad nagu tutikad. Ja no seinad on ka nagu on. Vana kipsplaat. Kuid jällegi, niikaua vastu pidanud, peavad veel. Põranda materjali saime üliodavalt allahinnatult ja selle tõttu otsustasime ka asja ette võtta. Linoleum on ikka üks jube ajast ja arust asi, mida väga vastik puhastada, võtab kõik mustuse enda sisse. Oleme mehega värvinud terve eilse õhtu kella südaööni välja ja täna pool päeva. Jäänud on veel kapiuksed, aga neid saab teha ka keldris eraldi. Põhiline, et saaks homme põranda pandud, mehe isa tuleb appi. Kuna järgmine nädal mees kõik päevad tööl ja aega enam pole. Järgmine nädal tuleb üldse hullumaja. Marleenil on jõulukontsert, minul töökoha jõulupidu, eestlaste jõulupidu, lisaks Marleeni trennid ja jõulukingid oleks vaja ka ära osta. Terve elamine on nagu seapesa ja ema on mul juba 2 nädala pärast siin. Lisaks lubab homsest lumesadu iga päev ja kuni -15 kraadi külma. Ma ei jõua ära oodata, millal kõik möll möödas on ja saab lihtsalt olla. Otsustasime see aasta, et 24-ndal on igaüks oma perega, kuna mul mees tööl, siis me Marleeniga kahekesi ja läheme ehk kinno kui mingi hea film välja tuleb.
25-ndal saavad siis kõik eestlased mehe õe juures kokku. Kuna see aasta tuleb palju külalisi kõigil Eestist, siis otsustasime teha kergemalt, ilma omavaheliste kinkide ja pika lauata. Teeme rootsi laua, igaüks toob midagi. Suurte pidude pidamine on ikka väga väsitav ja kulukas, eriti tegijale. Mina võtan hea meelega rahulikumalt ja tahan lihtsalt nautida vaikust ja rahu ja olla oma perega. Saan aasta lõpus ka ekstra 3 päeva vabaks, nii et puhkus missugune.

Saturday, December 4, 2010

Talverõõmud




Eile Marleen teatas mulle, et homme lähme kelgutama. Maas oli üliõrn kiht lund. Ma vastasin, et no kui homseks tuleb lumi maha, siis võime minna. Ja täna hommikul äratas mind kell 8 õhinal üles ja hüüdis, et emme, lumi on maas. Vaatasin aknast välja ja ilus talveilm. Nii vara pole see veel tulnud. Kuna ei olnud sellega nii vara arvestanud, siis oli laps paljas, mis paljas.


Ainult jope oli olemas. Tormasime siis lumepükse ja lumesaapaid ostma. Mõni talv ju siin nii lumevaene, et korra ehk läheb seda varustust vaja.


Snowtube ehk siis täispuhutav lumerõngas oli meil olemas, naabripoisi kingitud. Ja selle ajaga, kui meie end toas riide panime, suutis koer sellele üks null ära teha. Kiru ennast või koera, asi lännu. Tegelt kohati ajab mind see koeramöll täiesti endast välja. Eile õhtul tõmbasin kõik diivanid koerakarvadest ja sodist puhtaks. Siis oli koer vahepeal õues ja ma kamandasin ta tuppa tulles oma puuri. Ise läksin dusi alla. Sättisime end Marleeniga siis filmi vaatama ja diivan jälle nagu liivakast. Ja tugitool ka. Ja teine diivan ka!! Nuta või naera. Aga ei midagi, jälle tolmuimeja välja ja koristama. Ütlesin mehele, et enam koera diivanitele ei lase.


Eks ise oleme lollid olnud ja koera ära hellitanud.


Täna olin paha ema ja lapsel päkad ei käinud, siis seletasin, et päkapikud ilmselt jäid lumme kinni. Pole olnud võimalust ilma lapseta poodi minna, täna ohtul õnneks läheb sõbranna juurde ja ma saan minna rahulikult kommi ostma ja ehk juba miskit jõuludeks ka. Marleenil on iga päev eri soov, mida saada jõuludeks. Ipod, wii, kitarr, trumm, mobiil. Nimekiri on lõputu ja kõik kallid asjad. Ütlesin, et kui wiid tahab, siis vaid selle saab, kuna see kallis asi. Kuigi ausalt öeldes ma ise ei viitsi sellega jännata. Tänapäeval areneb see tehnika nii kiiresti, et mina ei jõua sellega kaasa minna ja ei ole huvitatud ka. Ja kust lapsed üldse teavad nendest mängudest ja asjadest. Siis kui kellelgi teisel on. Õnneks tema sõbrannadel pole ühelgi ei ipode ega wiisid. Sest see nn sõprade surve läheb vanusega ikka aina suuremaks. Seleta siis oma lapsele, miks teistel on ja temal ei ole.


Õnneks ta otsustas, et tahab ikka MP3 mängijat, mille välja pakkusin. Kuna talle meeldib muusikat kuulata ja tantsida, siis oleks see alustuseks paras.


Lisan ka mõne pildi tänasest.


Wednesday, December 1, 2010

Viimane proov...

... olen siia mitmeid korda kirjutama hakanud, kuid iga kord pooleli jätnud, kuna midagi vahele tulnud või siis leidnud, et ei olnudki nagu millestki kirjutada ja ära kustutanud...
Mõtlen, et kunagi sai kirjutatud päevikuid ja märkmikke täis hunnikute viisi ja kirjandite kirjutamine ei nõudnud ka suurt vaeva, kuid nüüd on nagu mingi tõke ees, millest ei saa üle ega ümber... Kindlasti on üks põhjus selles, et siin ei saa ikkagi päris kõigest ja hingelt ära kirjutada või on minu hing ja elu lihtsalt nii segased nähtused.
Alustan siis argipäevast, millest muust.
Täna tuli maha meil selle talve esimene lumi. Paar külmakraadi kah. Ilmamuutus on olnud suur, võrreldes et veel mõned nädalad tagasi oli päeval kohati kuni 18 kraadi sooja.
Saime eile lõpuks oma elutoa remondi valmis ja täna panime Marleeniga kuuse üles. Muidugi ikka plastmassist, kuid lapsele rõõmu sellestki.
Tegime küünlavalgus õhtu ja vaatasime filmi. Viimasel ajal on jälle elu nii kiireks läinud, et ei ole aega olnudki lihtsalt olla. Ei jõua ära oodata, millal tulevad jõulud ja saab jälle natuke rohkem puhata ehk ja niisama vedeleda. Ma hea meelega võtaks lihtsalt ühe nädala ja ei teeks mitte midagi. Lootust on saada aasta viimane nädal või vähemalt pool vabaks.
Ema on mul tulemas külla peale jõule, viimati nägin teda veebruaris 2009a.
Tegelt tahaks jõulud üldse vahele jätta, st mulle meeldib jõulumuusika, küünlavalgus ja jõulutoidud, aga mitte sellega kaasnev kohustuslik möll. Üritame see aasta rahulikumalt võtta, sest pole olnud kerge aasta ja ma arvan, et ega jõuluvanalgi midagi priisata ei ole.
Tahaks lihtsalt vaikselt kodus olla ja mitte midagi teha.
Laps on aga muutunud parajaks aktiivikuks. Koolis läheb tal hästi, mis on muidugi põhiline.
Areng on olnud tohutu ja tundub, et aina tublimaks ta läheb. Enam ei pea ma istuma temaga õhtuti mitu tundi ja järje peale aitama nagu esimesed aastad olid. Loeb vabalt ja kirjutab juba päevikuid, samuti tundub, et kunsti peale on väikestviisi annet. Ja laulmise muidugi.
Hetkel meil siis see Hannah Montana vaimustus peal. Kõik ta laulud on tal vist peas ja neid siis lauldakse ikka iga päev korra peegli ees läbi. Käib ujumisetrennis ja iluvõimlemises või gümnastikas, kuidas seda nimetatakse. Tahaks veel käia tantsimas, kuid igale poole ka ei jõua.
Mingi kahtlane puberteedieelne käitumine lööb ka aeg-ajalt välja, mis mind ajab täiesti hulluks, sest ma ei saa oma muidu suht hästi käituvast lapsest enam jagu. Üritan jääda rahulikuks ja seletada asju, kuigi tundub, et samu asju peab üle rääkima mitu korda päevas. Ja siis kõik need miks küsimused, oeh. Mõtlen, et kuskil peaks olema kool lastevanematele. Avastasin, et ma ei tea suuremate laste kasvatamisest mitte mõmmigi ja võtsin raamatukogust hunniku raamatuid. Seal päris häid nõuandeid. Ise jääks muidu päris hätta. Sest ei taha ju olla mingi närvihaige karjuv ema, ja samas ei taha, et ka lapsest kasvaks ärahellitatud printsess. Eks ühe lapsega tuleb see ärahellitamine kergemini. Mehe arvates olen ma lapse täiesti ära hellitanud, ma arvan, et annab veel päästa midagi.
Kell on pool üks öösel. Peaks minema vist magama.

Friday, May 7, 2010

Hea paev

Tegelikult lausa ylihea paev!!
Nii hea, et kahel korral tulid roomust pisarad silma.
Hommik algas sellega, et leidsin oma "green cardi" yles, elulise tahtsusega dokument, mis oli mul enda teada kadunud kaks paeva ja mida ma nagu hull otsisin ja lopuks leidsin enda voodi korvalt karbist ajakirjade alt, kuhu olin visanud erinevaid pabereid ja arveid jne sisse. Kaks paeva kaisin ringi nagu zombi ja magada ei saanud, sest too juurest just nouti seda ja kartsin, et nyyd saadetakse mind koju, ei mul ei ole toestust, et voin siin elada ja tootada. Dramatiseerija nagu ma olen. Nyyd on see seifis koos teiste tahtsate dokumentidega. Uus kaart oleks maksnud paris palju, lisaks koik paberitoo ja napujaljed, mis jalle oleks pidanud labi tegema.
Siis kutsus ylemus mind tana too juures enda kontorisse ja pani ukse seljatagant kinni.
Motlesin, et mis nyyd. Tuli valja, et mulle anti palka juurde ja kui koik hasti laheb, siis olen varsti taiskohaga kontoritibi. Ylemus kiitis mind taevani, nii et ajas punastama. Siiski lopus mainis, et peaksin proovima olla vahem tundlikum ja mitte koike nii isiklikult votma.
Ent yldiselt oli koik vaga positiivne, nagin, et ylemus seisab mu eest, mis on hadavajalik, et nn edasi liikuda ja vagisi tulid pisarad silma. Hea tunne on olla tunnustatud ja teada, et su too ja vaev on asja ette lainud.
Ohtul koju joudes oli mees valmistanud maitsva yhepajatoidu ja Marleen andis mulle yle enda valmistatud paberist lille ja emadepaevakaardi ja kirja, mis olid molemad nii ilusad ja sydamest kirjutatud, et nutt tuli peale suurest onnest. Pildid seal juures olid ka vaga asjalikud.
Mida paremat oskab hing veel tahta, kui armastav pere.

Tuesday, April 27, 2010

Uus lehekylg?

Otsustasin, et aitab. Hakkan elama tervislikku eluviisi. St ennast regulaarselt liigutama ja rohkem vaatama, mida suhu panen. Tuli selline tuhin peale. Tegelt olen yritanud seda teha juba pikemat aega, kuid vahelduva eduga. Nadalavahetused tavaliselt rikuvad koik ara, kuna pidevalt on mingid yritused ja siis kerge yle syya ja lisaks muidugi alkohol.
Tegelt olen vasinud igasugustest synnipaevadest ja tahtpaevadest. Korraldamine ja orgunnimine votab liialt raha ja aega. Nii see on. Eriti nyyd kevadeti on yks yritus ja synnipaev ja grillimine teise otsa. Ja siis tulevad riburadapidi meie pere kolm synnipaeva, mehel mais, Marleenil juunis ja minul juulis. Kuna mehel kaksikode, siis on nad alati koos pidanud. See aasta ei teagi, mis toimub, minu synnipaev pole, nonda ei muretse kah. Marleeni synnaga ei teagi, mis teha, kuna selleks ajaks juba kool labi. Ta tahab teha klassikaaslastega. Kodus peaksin orgunnima midagi lastele ja ei viitsi ega oska, nonda motlesin teha ta gymnastika saalis teha, nad teevad synnipaevi, ent vaid pyhapaeviti ja siis enamus kirikus. Lisaks peaks nagu tegema siis eraldi ylejaanutele, jalle korralda ja kokka ja mangi. Tunnen, et ei viitsi ja taha. Ma ei teagi, miks.
Alati on lastel omavahel mingid probleemid, siis neil hakkab igav, siis nad teevad lollusi. Ise jookse ringi ja teenenda koiki, vasinud sellest. Et nagu viisakusest oleme alati teinud ja muidugi ka seltskonna mottes, kuid seltskond pole enam see, koik kaivad yksteisele narvidele ja viisakas ma enam olla ka ei viitsi. Oma synnipaeva ma ei ole kunagi suurelt pidanud ja tahaks ka see aasta midagi erilist teha, kuid kuna juubel, siis miskit nagu peaks tegema. Plaan oli minna restorani, kuid suuremale seltskonnale laheb see kalliks ja lastega koos minnes siis ei ole nagu see. Ilmselt ikkagi siis kodus ja jalle teenindaja rollis. Mulle meeldib selles suhtes ameeriklaste komme, et synnipaevalaps ei tee midagi, vaid talle tehakse kas yllatuspidu voi viiakse valja sooma. Yldse siin voetakse asju kergemalt ja lihtsamalt. Hakkan vist ka amerikaniseeruma vaikselt.

Friday, April 16, 2010

Stress, stress, stress!!!

On reede ja jarjekordne stressav toonadal seljataga. Pea lohub otsas. Onneks reede ja saan moneks ajaks ennast sellest valja lylitada. Tegelt nagu polegi pohjust narveldada, lihtsalt
teadmatus, mis toimub jne, ajab vahest narvi. Meil too juures ikka paras kamp koos.
Kvaliteediosakonnas, kus ma tootan, enamus ylemused naised, valja arvatud peaboss, kes mees.
Need siis igayks kasutavad oma volusid, ja voistlevad omavahel. Samas peaksid nad olema suured sobrannad, kaivad koos lounal ja ohtuti baaris ja muidu itsitavad ja sadistavad koos.
Kuid nii kui selg keeratakse, hakkab klats ja ussitamine pihta. Vahest toesti tuleb naer peale, kuidas jargemooda kuuled koiki yksteist taga raakimas. Aga noh, see vist elu. Karmi elukooli olen siin kyll saanud. Aga ma olen ikka liialt pehmeke ja naiivne. Ei ole minus seda nn bitchy.
Otsekohene olen kyll liialt, kuid see on midagi muud. Klatsida meeldib ka, see on paha omadus.
Kuid kellelegi siga mangida ja syyd kellegi teise kaela veeretada, seda ma ei teeks. Ennast parema, oskuslikuma ja targemana naidata ma ka ei oska. Kuid olen tahele pannud, et need on vaga vajalikud omadused elus edasi joudmiseks. Ent ma olen lollakalt poikpaikne - ma tahan teha ise ja omada seda teadmist, et ma ise midagi tegin.
Ema helistas vahepeal. Raakisime udupilvest, mis enamus Euroopat katab. Ytlesin, et see pidi Eesti kohal ka olema, ema sattus pabinasse, et peab vennale helistama. Yks tuttav on Jaapanis kinni, ei saa koju Eestisse. Paris jube voib olla. Ytlesin, et meil on siin nii igav, et meil voib ainult haigutada, mitte midagi vapustavat ei juhtu. Siin suuri looduskatastroofe ei ole, valja arvatud tornaadod linnast valjas poldude peal ja siis ei ole midagi teha, kui papist majas elad.
Ning muidugi yleujutused joeaarsetel elanikel. Eelmine aasta oli mitmel tookaaslasel majasse juurdepaas ara loigatud, vaid paadiga paases ligi.
Ning tippsyndmuseks voib pidada siis eelmise suve California maavarina jareltouget, mis meieni joudis hommikul vara. Labi une oli selline tunne, nagu tramm voi rong oleks kihutades maja alt labi soitnud. Too juures saime ka seda veel paar korda tunda, kogu hoone rappus ja varises.
Ning muidugi millega ma kunagi ara ei harju siin, on metsikud aikesetormid, mis algavad kevadeti ja kestavad vahelduva eduga labi suve kuni sygiseni. Selliseid kargatusi polnud mina varem kuulnud. Vahest motlen, et kuidas inimesed julgevad elada kohtades, kus voivad toimuda looduskatastroofid, kuid ehk sellega harjub elu jooksul.
Lahme nyyd lapsega ujuma.

Monday, April 12, 2010

Tahtmised ja reaalsus

Viimasel ajal avastan, et soovid ja unistused on jube suureks lainud.
Tahaks koike ja korraga ja kohe praegu!!
Tahaks ilusat oma kodu suure aiaga, tahaks teist last ja ehk kolmandatki, tahaks reisida,
tahaks oppida, tahaks toituda tervislikult ja teha regulaarselt trenni, tahaks ennast arendada,
tahaks last panna 5 erinevasse trenni, tahaks elu nautida ja lihtsalt olla, oeh. Midagi veel voi?
Ah jaa, raha voiks ka rohkem teenida :)
Aga imelik, et see oli minu nimekirjas viimane. Mida see tahendab? Et olen endiselt idealist, mitte materialist. Voi siiski? Enamus minu nimekirjas nimetatud asju nouavad raha, raha ja veelkord raha. Ent lahendust ei paista kuskilt.
Peab vist siis kuskilt otsast peale hakkama, aga kust.
Kas on mu tahtmised liiga suured ja voimatud?
Kuidas tulevad tanapaeva naised toime koigega, mis elu neilt nouab?
Ja pohiline, kas me koige selle saavutades ka onnelikud oleksime?
Elu on ju praegu ja nyyd, elu peaks elama nyyd, sellest tanases paevas roomu tundes.
Sellest olengi aru saanud, et onn ja room on kaks eri asja. Kes meist ikka veedab oma paevi mingis lakkamatus onneudus, kuid osata roomu tunda iga paev pisikestest, ent olulistest asjadest, on palju olulisem. Pohiline, mis meid siiski onnelikuks teeb, on pere ja lahedased.
Ilma nendeta ei oleks ju millelgi motet. Isegi siis, kui vahest nad meid hulluks tahavad ajada.
Teine asi, mis on hindamatu, on tervis. Ja kolmandaks - meelerahu. Voi siis hingerahu.
Kuidas keegi seda nimetada soovib. Ent kuidas seda hingerahu saavutada, kui tahtmised ei loppe ega loppe? Hakata usklikuks ja leppida elus vahesega? See on yks voimalus.
Voi siis teine variant - panna oma vaartushinnangud paika. Et mis siis toesti on tahtis.
Jalle jouan pere ja armastuse ja lillede ja heinamaani. Ent ohust ja armastusest ainult ei ela ju.
Nokk kinni, saba lahti.
Parem varblane pihus, kui tuvi katusel.
Tee tood, siis tuleb ka armastus.
Ara tosta tanaseid toimetusi homse varna.
Toesti, eestlased ei ole mitte rumal rahvus, iga asja kohta on olemas tapne ja praktiline ytlus, mille jargi joonduda. Lihtne ja selge.
Ent miks ikka ihaldatakse tuvi katusel ja raba palju tahes, kuid armastust ei kuskil ja ikka ja aina
lykkame asju edasi homsesse???

Thursday, April 1, 2010

Mingi aprillinali vist - valjas suvi!!

Kraadiklaas naitab, et valjas on sooja 26 kraadi.
See kevad tuli see soojus oige vara. Vaga monus, ega ma kurda. Aga tool pidin veidikene
fyysilist tegema ja higi hakkas lopuks voolama, siis kyll kirusin. Oleks bassein, hyppaks sisse.
Siin tehakse nn avalikud valibasseinid lahti ilmast hoolimata mai lopus, mitte kunagi varem, isegi
kui on juba palav enne seda. Eelmine aasta tahtsin panna aeda selle koige odavama variandi, taispumbatava basseini, kuid sellega see jama, et peab olema hasti tasane pind ja meil sellist pole kuskilt votta ja mees ei viitsinud jamada. Siis tahtsin osta batuuti, jalle mees ei lubanud, et naabrilapsed tulevad kasutama, kui meid kodus pole ja juhtub onnetus ja siis maksa. Siinse seaduse jargi, kui sinu maalapil kellegagi midagi juhtub, siis koik arsti - ja haiglakulud katad sina.
Nonda meil ongi aias tyhjus ja pean minema lapsega parki mangima. Lubanud juba mitu paeva, aga alati midagi ette tulnud.
Natuke hiljem - parki minekust ei tulnud siiski jalle midagi valja, kuna hakkasime Marleeni yhte kooliprojekti tegema, mis oli vaja lopetada. Peaks sellest ka pilti tegema, paris age tuli valja.
Teemaks olid siis loomad, igayks pidi valima looma, tema valis hylge. Projekt seisis selles, et pidi lugema hylge teemalise raamatu ja siis sellest kokkuvotte tegema ja samuti valmistama diorama, mu eesti keel on ikka nii kokku kuivanud, ei maleta enam, kuidas asju nimetatakse. Pean pildi tegema, siis naha, mis see on. Saime selle valmis, siis tegime koolitoo ara ja siis tuli sobranna lapsega kylla. Tarisin kuuri alt aiatoolid ja laua valja, tegin tuunikala salatit ja joime koduveini.
Lapsed mangisid aias. Monus oli. Tegin ka paar suitsu, sobranna suitsetab ja ma ka vahest ( vaga vahest harva ) tomban mone temaga koos. Kui vahest moni konservatiivsem naeb, siis saab krepsu, et kas ma suitsetan. Ma leian, et paar suitsu ehk iga paari kuu, vahest poole aasta-aasta tagant ei ole suitsetamine.
Homme on Suur Reede, mul vaba paev, Marleenil pool paeva kooli, tal on esmaspaev vaba.
Homme lubab ka kuni 27 kraadi sooja, laupaeval aga on aikest ja vihma oodata, pyhapaeval peaks jalle ilus olema, siis meil plaanis vaike Easter party seekord siis meie juures. Lapsed ikka ootavad igaastast munadejahti ja endal oleks ka tore teha esimene aiapidu. Mees plaanib teha suitsukana, paar nadalat tagasi meisterdas ta isaga kahepeale valmis ehtsa suitsuahju, lepapuud on ka meil olemas ja juba esimene proov ka tehtud, suitsukana oli ylehea. Kahju, et siin ei ole neid kalasorte nii kergelt saada, mis Eestis. Siin on vaid lohe, tilapia ja kasskala. Kahe viimase fann ma niivaga ei ole. Teatud poodidest saab siiski tellida kala, ykskord tellis mees lesta ja sussutas sobraga terve paeva tavalise grilliga, kuid asja sai. Suitsukala on ikka vaga hea, eriti suvel. Tulevad meelde lapsepolved Haapsalu lahistel merel kala pyydes ja hiljem seda vanaonu aias suitsuahjus kypsetatuna syyes. Suu hakkab vett jooksma.
Tegelt mis ma siin ikka toidust raagin, tegelt peaks voimalikultvahe sooma. Yritan veitsa alla votta, aga mis ei lahe, see ei lahe. Masendav...

Monday, January 4, 2010

Pildiseeria

Bruno sai 1a.
Lilled mehelt





Kaart mehelt


Laheb soiduks


Amma-aia maja


Knightstownis jarve aares


Lumi on namma


Raske too see kelgutamine


Bruno pandi kelgu ette


Marleen teeb lumeinglit



Marleen meie aias