Tore talveaeg

mida oleme saanud siin nautida nyyd juba mitu paeva jarjest.
Mul onnestus ikkagi oma puhkus valja votta ja kolm paeva jarjest oleme iga paev kelgutamas kainud lastega, mis siin on suht harukordne detsembrikuus. Tana laks sulale ja saime ka lumememme tehtud. Mina olin vist kohati samapalju vaimustuses lumest ja talveroomudest kui Marleen.
Muidu ei ole ma mitte midagi asjalikku oma puhkusega teinud. Vaevu olen suutnud pesud masinasse panna ja valja votta ja suurema segaduse ara likvideerida, aga muidu olen olnud laisk mis laisk. Ja kohe monuga. Kuna mul autot ei olnud kuni tanaseni, siis ei olnud voimalust ka ohtuti kuhugi minna, ei joulujargsele shopingule ega ka mujale. Plaanis oli kyll lapsega minna ujuma, kunstimuuseumisse ja uisutama, kuid milleks, kui oues nii monus talv ja saab ka tasuta aega veeta.
Tana sain siis jah oma auto katte, saras nagu prillikivi, selline tunne oli, et sain uue auto. Parim joulukink, mis laks meile ka kopika maksma. Nyyd on mul kartus sees, et jalle midagi juhtub, soitsin ettevaatlikult, ma ei tea, mingi paranoia on sees, loodan, et laheb yle.
Kaisin viimast korda solaariumis tana, otsustasin, et aitab, pole motet maksta seda liikmemaksu, kui ma jouan sinna heal juhul paar korda kuus. Ja enda nahka korvetada. Lisaks ka nyyd muud pohjused, millest tapsemalt hiljem.
Joulud moodusid rahulikult ja toredasti pere ringis, kuid liigse soomise tahe all. Joululaupeval olime mehe oe juures, seekord oli meid vahe, mis oli ka vahelduseks hea. Mees oli ise tool, kuid mehe lapsed tulid ja saime neid ka yle pika aja naha. Poiss sai just 16a ja on vaga asjalik, kyll veelgi kaalus juurde votnud ( tal on mingi hormoonideprobleem vaiksest saadik ), kuid tundub, et tunneb ennast hasti. Tytar 14a oli enamuse ajast oma uue mobiili peal, see, millega saab nyyd tekstida mugavalt, tal pidi peika ka olema ja no eks sellega siis oli vaja suhelda, ainult itsitas iga asja peale, taielik puberteet.
Lapsed laulsid ilusti joululaule ja see aasta ei olnud kinkidega yle kuhjatud. Mina soin jah ennast nii kurguni tais, et ei saanud hingata ka lopuks ja ei soonud kuni jargmise paeva ohtuni, millal laksime tuttavate juurde jouludinnerile, kus jalle yle pingutasin. Ning laupaeval oli meie juures vaike istumine ja tegin syya, kyll kergelt ja mitte joulutoitu. Nii et kokkuvotte selle aastaga on, et olen juurde votnud umbes 10 poundi ( umbes 5 kg ) ja ykski pyksinoop kinni ei lahe. Taiesti masendav. See jouluaeg pani nyyd viimase pontsu. Nyydseks olen alla andnud, mottetu on joulude ajal oma soomist jalgida, kui igal pool, kuhu vaatad, vahib vastu toit ja kommid ja alkohol ja hea ja parem. Tana saime oma tellitud verivorstid katte ja lasime nendel hea maitsta. Minu mehe kaks vaieldamatult lemmiktoitu on verivorstid ja sylt. Kui Eestis elasime, siis soi ta neid aastaringselt voi millal iganes need myygil olid. Esimesest jaanuarist peaks meil mehega hakkama karm reziim. Eks nais.
See aasta ei olnud kokkuvotvalt hea aasta, mis siin ikka keerutada. Mu ema ei saanud viisapikendust ja pidi veebruarist lahkuma, mis oli eriti Marleenile raske. Siis ei saanud ta uut viisat ja nyyd ei teagi, millal jalle yksteist naeme. Plaan oli minul suvel Eestisse minna, kuid vagagi kaalun seda, kuna lihtsalt liiga kalliks laheks see lobu...
Too juures on meil olnud ka vaga pingeline aasta, suvel oli suur pauk koondamiste naol, nyyd onneks tundub, et asjad paranevad, kuid pingeline on ikkagi. See on see, kui tootad Ameerika moistes vaikses kompaniis ja tookohustused kasvavad yle pea. Kokkuvotvalt voib aga onnelik olla, et on tookoht.
Kodune elu on meil mehega muutumatu. See tahendab, et nagistame ( ehk siis vaidleme, et mitte keegi valesti ei tolgendaks) endiselt nii kuidas saame.
Samas on meil koostoo ja jagame ylesandeid ja veedame koos perega aega nii palju kui voimalik ja mis koige olulisem, millest olen aru saanud - ma saan oma mehe peale loota. Alati. Koiges.
Vahemalt siiani ja loodan, et see ka jatkub nii. Homme on meil neljas abieluaastapaev ja martsis taitub 8a kohtumisest. Oleme labi kainud tulest ja veest ja seda rohkem vaartustan ma seda, mis meil on ja et seda tasub hoida, mitte nii kergelt alla anda. Nagu mu mees on korduvalt ytelnud - me saame ainult teineteisele loota, mitte kellelegi teisele. Ja eks see nii ka ole. Muidugi on meil vedanud, sest meie molemi vanemad on meid toetanud vaga palju igas mottes ja toetavad ka edaspidi. Kuid taiskasvanud inimene peab ikkagi ise hakkama saama. Ma arvan, et minul oli see aasta taiskasvanuks saamise aasta, selles suhtes, et ma moistsin, et koik, mis ma olen teinud ja mis teen, on minu valik ja minu vastutus. Oli ka juba aeg, sest jargmine aasta tuleb uus number vanusele ette. Ka too juures olen saanud mitme vagagi vajaliku kogemuse ja oppetunni osaliseks.
Ehtsa eestlasena olin ma liiga tosine, rabelesin nagu hull ja veel karmilt aus ka. Pidin votma enda ja oma kaitumise pohjaliku vaatluse alla ja sain aru, et sellisena ma siia ei sobi ja kaevan vaid endale auku. Yleoo joudis mulle parale, et ainult idioot proovib siin elus labi saada ausalt.
Vaja on kavalust ja huumorit. Nyyd ma opingi olema libekeel ja seda, kuidas osadest enda tookohustustest sujuvalt teiste kaela maarida. Ning muidugi diplomaatia ehk suhtlemisoskus.
Selles vallas on mul veel pikk tee kaia aga ma edenen.
Ning koige viimasena olen ma peaaegu omandanud oskuse mitte pabistada nii palju. See on minu yks koige suurem viga yldse. Ma muretsen kohutavalt iga asja parast ja selle tottu olen tihti narviline ja ei suuda elust piisavalt roomu tunda. Ent ma ei soovi nii elada. Tahan olla vapram ja optimistlikum. Uude aastasse lahen ma usu ja lootusega, et see tuleb eelnevast veidi parem!!!
Koigile teistelegi ilusat aastavahetust ja head uut!!!

Hullumeelne nadal

Ja meie elu laheb aina ponevamaks ja seiklusterohkemaks :)
Mulle ei meeldi esmaspaevad ja selle nadala esmaspaev oli minu vastu ylikarm.
Yks hullemaid paevi mu elus, peale selle paeva, kui mu vanaema suri.
Ma voin vist ennast varsti selgeltnagijaks tituleerida, sest ma nagin ( kartsin, aimasin ? ) seda koike ette. Et see ei ole hea mote jatta auto aeda soojenema hommikuti ja et yks paev paneb keegi selle pihta. Ja nii lakski. Kusjuures me just mehega arutasime, et peame jatma vaid autovotme ette ja uksed puldiga kinni. Aga ei, lootsime hea onne peale, mis meid alt vedas ja taiega. Mees oli just lainud last kooli viima ja ma veel sattisin ennast valmis, kui kuulen, et naabrite koerad agedalt hauguvad, tavaliselt ikka lahen vaatama, nagu harjumusest, kui nad vaga kovasti larmavad. Ja mis ma naen, keegi tagurdab mu autoga ja kui ma uksest valja tormasin, soitis ta mu nina alt labi ja oligi lainud. Esimene instinkt oli hakata karjuma ja autole jargi joosta, kuid kaugele sa sokkides ja t-sargis talvel ikka jouad. Tormasin tuppa ja valisin 911 ja karjusin neile nutuse haalega, et mu auto varastati ara, samal ajal helistasin mehele mobiilile.
Politsei tuli kohe, kuid tundus vaga uimane, minu reaktsioon oli, et miks kogu linna politsei minu autot ei otsi ja jalita :) Politsei arvas, et varsti on auto kaes tagasi, et keegi tahtis kuhugi soita ja kasutas juhust. Soitja oli noor musta nahavarviga naisterahvas.
Ja nii lakski. Kuid enne, kui sain politseist telefonikone jargmine varahommik, et mu auto on leitud, olin ennast ribadeks narveldanud ja mehega pool paeva mooda getourkaid tiirutanud ja meeleheitlikult mu autot otsinud. Koige hullem oli, et neil on mu votmed. Maja votmed vahetasime kohe ara. Kuid autolukkudega laheb rohkem aega. Nyyd ma nagu sytel, nii kui naabrite koerad haalitsevad, torman koeraga valja, koer on ka juba haires ja muudkui haugub.
Nii et jargmisest nadalast laheb mu auto remonti ( kuna oli ka paar kriipsu ja molki ) ja olen umbes nadal ilma autota. Eks mees peab mind viima ja tooma ja ohtuti olen koduarestis.
Amm lubas tulla ka linna lapsi vaatama, kuna neil koolivaheaeg, et ehk ta saab mind ka viia-tuua kui vaja. Loppkokkuvottes siis koik hasti, kuid imelik tunne on sees, kuid ehk teist korda enam nad nii naglad pole, samas siin voib teatud kontingendist koike uskuda.
Esmaspaev ja teisipaev ma toole ei saanud, kindlustusega paberimajandus on paras jamamine, onneks nyyd peaks koik korras olema. Meil jah kohe ei vea nende autodega see aasta, just tuli mehe auto parandusest ja nyyd mul see jama. Kuid ma olen onnelik ja vandusin, et kui oma auto katte saan, siis ei ole mul enam yhtegi soovi jouluvanale.
Eile laksin toole ja muidugi seal hullumaja, taiesti lolliks nad lainud see aasta, tahavad saada nii palju toodangut valja kui voimalik ja ma upun toosse, laud on lookas paberikuhjade all ja ladu tais tegemata tood... tana toesti tundsin, et mulle aitab, tahan olla ka koduperenaine ja kantseldada lapsi ja teha syya ja koristada. Yks paev ma vist lusika nurka viskan.
Plaan oli aasta viimane nadal vabaks votta, aga kus sa sellega, tundub, et jaab ara. Kahju.
Mees on tool koik pyhad, nii 24. dets kui 31. dets ja 1. jaanuar, nii et kuhugi minna me poleks saanud niikuinii. 25. dets on ta vaba, siis on siin suur pyha ja rohi ka ei kasva.
Meie oleme nagu alati 24-ndal detsembril mehe vanemate ja oega, siis saavad lapsed kinke ja siis veel 25-nda hommikul kohaliku kombe kohaselt ka. Eile just raakisime minu osakonna joulupeol, et me tahistame topelt pyhasid, nii Eesti omasid, kui kohalikke ja lapsed saavad kinke ka kaks korda. Homme on Marleenil koolis klassis joulupidu, tegime igayhele vaikese kommi-nanni kotikese, onneks neil ainult 16 last kokku klassis. Kuigi maksin raha yhele emale, kes kogu opetaja kingi jaoks ja siis lastele tegemiseks, siis tavaliselt jouludeks ja Sobrapaevaks teevad koik lapsed yksteisele ka vaiksed nannikotid, nii et Marleen saab alati hulga nanni. Nagu seda kommi veel vahe oleks. Marleen ei joua oma pakapikkude toodud komme ara syya, nii et tana jai vahele, ytlesin, et pakapikk vaatas, et sul veel eelnevad kommid soomata. Aga lapse vaimustus on kihvt vaadata, kuidas lapsele see on ikkagi nii ponev ja tuleb meelde enda lapsepolv, kus see jouludeaeg oli nii selline kuidagi onnis aeg. Selline muinasjutuline. Enam mul sellist tunnet ei ole, kuid tore on naha, et laps sellest roomu tunneb.
Ja joulupeod ei loppe meil veel, laupaeval on eestlaste joulupidu, kus siis saab ka jouluvanale salmi lugeda ja muidugi kingituse ja eestiparast joulutoitu syya. Vanema generatsiooni eestlased korraldavad seda, kuigi nad vist on tydinud, aga noorematele ka yle anda ei taha, neile see nagu auasi. Iga aasta pean ma aru andma, kes ma selline olen, miks siin olen jne. Aga no lapse parast peab minema.
Olen vasinud ja tahaksin puhata, eks nais, millal selleks voimalust on.

Jalle reede

ja ongi jalle jarjekordne nadal moodas, paevad lahevad lennates. Kell on 11 labi ohtul ja me joudsime ka lopuks koju. Laksin otse toolt toidupoodi, Marleen jai mehe oe juurde oepojaga mangima, nii et sain rahulikult ara kaia. Poodides on juba praegu taielik hullumaja, mul ka homme plaanis minna lastele kingid ara osta, Marleen laheb Joosuga maale vanaema-vanaisa juurde, see mul ainuke voimalus minna. Taiskasvanutele me ei tee kinke, seda otsustasime juba eelmine aasta omavahel. Igayks ostab ise endale, mis soovib. Minul on soovid juuksesirgendaja ja uus telefon. Eks nais, kas tulevad pakapikud voi pean ise ostma.
See nadal oli jalle kiire ja vasitav, eriti too juures. Meil pidi aasta lopp tulema rahulik, aga kus sa sellega, tood on nii, et tapab ja tuleb aina juurde. Iseenesest on see ju hea, arvestades praegust yldist olukorda. Too otsimine on raskem, kui tool kaimine, seda ma juba olen igalt poolt kuulnud.
Ilmad on olnud nagu pohjanabal, kolmapaeval oli siis see koige "ilusam" ilm, metsik tuul ja vihma ja jaa. Kylmakraadid ja kova tuul on siiani, homme vist lubab plusskraade.
Eile oli Marleeni joulukontsert koolis, nagu alati oli vaga tore, terve kool ( neil ainult mingi 200 opilast on koolis peale kokku ) st alates eelkoolist kuni 5-nda klassini oli kaasatud, esitati jouluteemaline naidend, vaiksemad olid nn taustalauljad. Marleen oli onneks esireas ja sain ta ilusti video peale. Tantsis ja laulis ja keksles seal agaralt, talle sobib selline asi. Neil on vorratu muusikaopetaja, kes suudab iga keskmise lapse panna vaga vahese ajaga laulma ja korraldab koik etendused ja esinemised. Paljudes voi isegi enamustest riiklikes koolides siin ei ole yldse muusikatunde voi kunstitunde, Marleeni koolis on need programmis vaga head. Marleenile tundub olevat ka vaike kunstianne, mis ilmselt mehepoolselt perelt parit, mehe isa, ode ja oetytar joonistavad koik vaga hasti.
Jain jah Marleenile jargi minnes muidugi mehe oe juurde lobisema ja tegime paar jooki, lisaks ei paasenud ka Scrabble mangust, mina jalle kaotasin nagu alati. Ei vea mul selles mangus yldse.
Homme on siis ohtul K synnipaeva tahistamine, pidime kogunema minu juures, kuna mul tyhi maja ja ma kesklinnale koige lahemal, plaanin teha kartulisalati, ohtul siis valjaminek. Ausalt oeldes tunnen viimasel ajal, et minust ei ole enam valjas kaijat. Kell 12-1 hiljemalt tahan ma magama minna ja jargmine paev olen taiesti rivist valjas, isegi kui pohmakat ei ole, aga kohe tunne on nagu oleks puuga pahe saanud ja ei jaksa midagi teha. Eks see lahenev 30 annab tunda. Aga noh vahest ju voib.

Esimene lumi

...et sulab alati, esimene lumi alati... meenusid Estri laulusonad. Ja ohtuks ta peaaegu lainud oligi, nagu piltide pealt voib naha.
Tanane hommik oli syrr, koigepealt nagin ma mingit imelikku und, mille lopus ma ei saanud aru, miks keegi seda alarmi maha ei vota, kuni lopuks taipasin, et see on minu telefoniaratus. Mees muidugi juba oli yleval ja torises, et pane see ykskord juba kinni. Ma panen alati aratuse 6-ks, kuid tavaliselt enne kella 6.45 voodist valja ei saa... Kell oli 6.24 ja motlesin, et kain WC-s ara ja siis poen veel sooja teki alla tagasi. Kuigi eriti ruumi ei olnud, sest yhele poole oli tekkinud koer ja teisele poole laps, lisaks kass pea kohal nurrumas ja syya noudmas. Laksin siis kassile syya panema ja kui koridori ukse lahti tegin, ei saanud ma aru, mis oues juhtunud on, tombasin kardina eest ja pidin pikali kukkuma. Maa oli valge.
Voodisse tagasi minekust ei tulnud midagi valja, hakkasin kiiresti tegutsema ja ajasin lapse yles ning kamandasin mehe autosid puhastama. Uudistest naitas, et koolidel on kyll kahetunnine hilinemine, kuid et kiirteed on lahti ja liiguvad.
Motlesin veel, et kas minna tavateega voi kiirteega, otsustasin siiski kiirtee kasuks, olin saanud 10 minutit soita, kui koik jarsku pidurdasid ja sinna ma jargnevaks 1,5 tunniks ka jain. Lyrpisin kaasa voetud kohvi ja siis kirusin ennast, sest pidin pyksi laskma. Panin siis raadio uudiste peale ja selgus, et ees tee kinni. Kuid lahima mahasoiduni oli jaanud siiski veel natuke maad ja seda paari miili ma seal siis tiksusin. Kui kiirteelt maha sain, ei teadnud ma muidugi, kuhu poole minna, onneks sobranna siiski juhendas telefoni teel ja joudsin onnelikult toole 2 tundi tavalisest hiljem. Aga noh paljudel vottis 3 tundi aega, nii et ma ei kurda.
Too juures oli nii kylm, hoiavad vist sooja pealt kokku, onneks mul on vaike puhur, mida endaga kaasas tassisin. Kell 4 tulin julmalt toolt ara, kuna ei teadnud, kui kaua voib minna koduteega. Onneks laks paremini. Marleen aga tundis lumest toelist roomu. Nad olid suurel vaheajal lumesoda oues manginud ja koju joudes mollas veel lumejaanustega aias. Siis motlesin, et nae, ei olegi see lumi nii kole asi, lapsel roomu kui palju. Lisaks oli neil koolis kainud St. Nicholas ehk siis kohalik pakapikk ja kommi toonud, nii et eriti vedas, kodus saab ju ka iga hommik.
Marleen oli kysinud koolist KOIGI kaest, kas neil ka kaib kodus pakapikk ja koik olid vastanud ei... ma ytlesin, et argu siis kehelgu teiste ees, et temal kaib.
Kommi ostmisega sai meil ka nalja, kaisime kahekesi toidupoes nadalavahetusel ja ma vaikselt siis poetasin asju oma kaekoti peale jope alla. Kuid yhed pallinatsud ta siiski avastas ja muidugi kohe rebis paki lahti. Kuid ohtul, kui ta magas, peitsin need teiste kommidega ara ja hommikul oli ta nii onnelik, et pakapikk toi natsu ja veel tema lemmikut.
Kohati on ikka raske nii suurte puhul seda jouluvanateemat veel saladuses hoida, ja ma ise ka motlen, et mis siin ikka lollitada, et jouluvana toob ja pakapikud, niikuinii yks paev saab teada. Samas endal oli kyll lapsena ponev ja tore ja ikka uskusin ka.
Joulushopingut mina keeldun veel tegemast, kuigi iga aasta ma jatan viimasele minutile ja siis kirun ennast. Siin on igal pool juba jouluallahindlused, nii et parem mitte yldse poodi minna.

Nadalavahetusel olime Marleeniga jalle kahekesi kodus, ei viitsinud kuhugi minna ega midagi teha, oli monus olla kodus soojas, kui oues nii kylm. Sorteerisin terve paeva vanu pilte, uskumatu ikka, kuidas aeg lendab. Leidsin pildi endast ja Marleenist 6a tagasi Marleeni esimestel jouludel, kui ta oli 6 kuune. Oli nii armas pisikene nukukene ja nyyd mul selline suur volask, kel juba kohati kahtlane eelpuberteet loob valja. Tahaks oelda lapsele, et ara kasva!!

Vahest motledki, et kas lapsel on raske emast lahti lasta voi vastupidi...

Eile tegime oma kalkuni siis lopuks ara ja kutsusime teised ka sooma, lapsed laksid lopuks nii ylemeelikuks, et ma pidin kurjemat haalt tegema ja Marleen solvus ja tihkus nutta tykk aega, parast teatas dramaatilise naoga, et tema tunneb, et ta ei ole part of our family. Ma hoidsin naeru tagasi ja ytlesin, et kle, sinu ymber see elu siin keerlebki. Mees pooritas silmi ja raputas pead, et naised ja nende draama.

Esimene detsember - pakapikud piiluvad!?!

Ongi kaes detsember, see joulukuu ja meil ka ilmad lopuks talvised. St muidugi ilma lumeta veel, kuigi juba lubab miskit see nadal. Tavaliselt suurt lund enne jaanuari-veebruari ei tule, loodetavasti jaab see talv yldse ara, kuna kaks viimast talve oleme lumevangis pidanud istuma paar paeva. Talvekumme siin teatavasti ei ole ja juba suurema vihmaga soidavad inimesed nagu esimest korda, vaikse ja lume ja jaaga tuleb kovasti aega varuda. Minu rekord on 1,5 tundi kojusoitu, tavaliselt votab 25 minutit.
Thanksgivingu pidustused on onnelikult seljataga, koik laks suht rahulikult ja ilusti. Neljapaeval olime siis mehe vanemate juures maal ja sai soodud ja joodud, kohati tuli juba joulutunne peale, kuna mehe ema oli teinud pasteeti, sylti ja hapukapsaid, lisaks minu mees seapraadi. Puudu jaid vaid verivorstid.
Tahan ise ka see aasta pasteeditegemise kasile votta, enda tehtud pasteet on ikka nii hea. Vein meil on nyyd ka valmis ja seda peaks moneks ajaks jaguma, vaga hea tuli valja see aasta, vaikselt degusteerin juba.
Reedel kaisime lastega kinos vaatamas filmi Christmas Carol ja pettusin kovasti, kai selline raha valja, taiesti mottetu. Pop-corn ja joogid maksavad vaata et sama palju kui piletid ise. Aga noh laps noudis kinno ja polnud ammu kainud, tavaliselt kaime vaatamas vaid neid filme, mida toesti oodanud.
Parast soime meie juures seaprae jaanuseid ja joime kuuma viskit teega ja likoori jaatisega, jubedad gurmaanid ikka. Ning nagu viimasel ajal meil soltuvuseks, tegime ka paar Scrabble-i mangu. Mehe oel on mingi antiikne, peaks endale tegema jouludeks kingi ja ostma moodsa, just telekas reklaamis. Aga mees juba teatas, et joulud see aasta jaavad ara. Meil palju kulutusi toesti olnud nyyd aasta lopus, just saime mehe auto parandusest katte ja yleeile oli mehe pojal 16a synnipaev, sai uue mobiili ja muidugi ei saanud ka tytart ilma jatta, nii see tanapaeva laste elu on. Mobiilid, lapakad, I-podid, Wii-d, Playstationid, Nintendod, autod ja mida koik veel.
Motlen, et meie ajal ei olnud midagi ja saime ka hakkama, olime ka onnelikud, ei surnud ara. Maletan, et ma unistasin musakeskusest ja kunagi seda ei saanud, kui lopuks ise toole laksin ja siis ostsin endale. Nyyd pole seda vajagi, muusikat saab kuulata ka arvutist voi raadiost. Minu laps veel onneks ei oska neid asju nouda, ainuke asi, mida ta soovib jouludeks, on Nintendo DS mang ja selle ta ka saab, kuna on olnud tubli. Kuigi eks midagi nipet-napet tuleb ikka veel juurde osta, tulemas on Indianapolise eestlaste joulupidu ja muidugi peavad emme-issi jouluvana mangima.
Ja hakkabki joulumoll pihta, igal pool on kaunistused yleval, kaasa arvatud meil. Ilus on ja vaikselt hakkab pyhadetunne peale tulema. Mulle meeldib istuda kyynlavalguses ja kuulata joulumuusikat, vaga rahustav. Tegelikult peaksidki ju joulud olema vaiksed ja rahulikud pyhad, tanapaeval kahjuks kaasneb sellega aga jube ostupaanika ja moll. Me yritame seda valtida. Kuigi ega paris ei paase, lapsel koolis kontsert tulemas, midagi vaja ka sobrannadele vaadata, mul too juures vaike pidu ja kinkide vahetamine. Onneks plaanis see aasta votta puhkus peale joule ja teha perega vaikene paaripaevane reisikene, eks nais, kas onnestub.