Wednesday, October 28, 2009

Avaldamata teosed - 23. nov 2009

... ja täiesti olemas.
Vahepeal tuli sisse paus. Lisaks oli kiire. Kolmandaks see ja too.
Tegelikult kui päris aus olla, võtsin lihtsalt nii öelda aja maha. Ja mõtlesin elu üle järgi.
Vahepeal on elu kulgenud suuremate muutusteta, vähemalt väliselt, kuid sisemiselt olen suurte muutuste teel. Mis on vägagi tervitatav, kuid samas ka hirmutav.
Päris kole on avastada üks päev, et noorus on läbi. Rääkigu minust vanemad inimesed mida tahes, kuid kui lähened kolmekümnendatele, siis ei saa enam öelda, et oled noor.
Ok, pole ka vana. Täpselt paras siis või. Mu ema väidab, et on õnnelikum kui kunagi varem ja tunneb ennast väga nooruslikuna, kuigi pool sajandit ja natuke peale juba elatud. Siis kõik need lõputud jutud, et 40a elu alles algab. Või 50a. Võib-olla tõesti, et selles vanuses on lapsed suured ja saab lõpuks pühenduda iseendale.
Mul on vist mingi kriisiperiood hetkel, ma ei tea, kas sellest, et üks aastakümme saab varsti läbi ja nagu oleks elus mingi murdepunkt. Mingi hääl mu sees ütleb, et pean midagi tegema, muutma ja kohe, muidu pärast on hilja. Nagu mingi paanikaosakond oleks. Kunagi ammu-ammu mõtlesin, et 30a on nii palju aega ja selle aja peale on mul kindlasti oma kodu, kaks last, korralik haridus ja töökoht. Kõik, mis mul on ette näidata on üks laps. Mida pean ka tõesti oma elu seni kõige suuremaks saavutuseks.
Kuigi ma pole kaugeltki musterema ja pole mu laps mingi imelaps. Ja avastasingi, et minu elu on keerelnud viimased 6a mu lapse ümber. Mis on iseenesest tore, kuid olen unustanud iseenda. Võtsin lapse kasvatamist kogu ihu ja hingega ülitõsiselt ja arvasin, et rohkemaks pole ei aega ega energiat. Tegelikult on küll ja oleks küll, kui vaid piisavalt tahtmist. Nõnda ma vaagin, kust otsast algust teha. Iga liigutus siin nõuab raha, raha ja veel kord raha. Sellest algab kõik ja sellega lõppeb kõik.
Aga sisendan endale, et kõik on võimalik, kui vaid piisavalt tahta. Vähemalt nii räägivad targad ja kogenud inimesed. Sellega seoses jõuangi teise avastuseni, mille ma tegin. Et tänapäeva naised peavad olema sõna otseses mõttes supernaised - sünnitama ja kasvatama lapsi, hoolitsema kodu ja majapidamise eest, käima tööl, hoidma ennast vormis ja kenana, olema hea abikaasa-elukaaslane, seda kõike eeldaks nagu meilt ühiskond. Ja muidugi nõuab ka elu. Kuid ma ei usu, et on olemas ühtki naist, kes kõike seda suudaks ise, ilma kellegi abita. Igaühel meil on vaja ümber nn tugigruppi, kes vajadusel aitaks lapsi hoida või millegi muu vajalikuga aidata.
Kui paljudel meil see tugigrupp aga on olemas?