Tähtis päev

Täna juhtus midagi imelist - ma sain tädiks!!! Mu nooremale vennale ja tema naisele sündis väike tütar nimega Mirjam. Lapse sugu oli sünnini teadmata, kuid ma salaja sisimas lootsin, et tuleb tüdruk ja tunne oli ka selline. See on ka igati aus, kuna onutütardel on kahe peale 3 poega, nii et leidsin, et aeg on nüüd ka mõni tüdruk veel peale Marleeni saada.
Lisaks on täna ka mu kalli abikaasa ja tema kaksikõe 37a. sünnipäev, nii et otsustas tulla nendega täpselt ühel päeval.
Tähistatud sai suuremalt nädalavahetusel, kui pidasime pidu mehe õe juures ja üle tüki aja oli üks tore üritus, külalisi oli igast ilmakaarest, sai nalja ja tantsu ja no muidugi ei lõppe ka ükski õige pidu ilma väikese pahanduseta, nimelt meie naabripoiss otsustas purjus peaga hakata koju sõitma ja tagurdas naabrite aeda kraavi nii kinni, et võttis 5 meest ja Nissan Armada, et sealt seda välja saada. Teadupärast ameeriklased ei suuda eestlastega sammu pidada, mis puutub kangema alkoholi tarbimisse, ja järgmine päev pidi naabripoiss tunnistama, et pole nii kõva vend, kui mu mees, kes rahulikult muru niitis.
Süüa oli muidugi nii palju jälle, et eile oli aftekas ja täna veel kolmas külaskäik mehe õe juurde, nüüd vist aitab kah. Õemehel juba närvid läbi, kaua võib. Mul ka siiani sees keerab, ja töö juures kuidagi venitasin ära, kuigi peaks õnnelik olema, et üldse töökoht on, nimelt saime reedel Kaddyga paraja ehmatuse osaliseks, kui kell 2 pooltel inimestel lahkuda paluti, esialgu kahenädalasele sundpuhkusele, kuid me teadsime, et enamus neist tagasi ei tule... oli kurb päev ja kõhus keeras... täna siiski selgus, et asjad nii hullud pole, vähemalt meie jaoks, sest kartsime juba halvemat, et uksed varsti kinni. Tundub aga, et lihtsalt suuremat sorti reorganiseerimine.
See sündmus tõi jälle mind natuke rohkem maa peale tagasi ja sain järjekorde reaalsusesüsti kätte. Millegi peale siin elus ei saa kindel olla. Välja arvatud oma pere ja kallimate peale, loodetavasti.
Ilmad on olnud endiselt kahtlased, täna hommikul oli 3 kraadi sooja, ent töölt tulles oli auto nii kuum, et pidin konditsioneeri sisse panema. Homme lubab 28 kraadi. See nädalavahetus on ametlik suvehooaja avamine ja esmaspäeval vaba päev kõigil. Plaanime ka osta omale väikese basseini aeda, hea palavaga sisse hüpata.
Ja Marleeni kooliaasta hakkab ka lõpule jõudma, järgmine kolmapäev on ametlik lõpetamine.
Ta on tubli olnud, lubasin osta talle suure suuga videomängu sünnipäevaks, kui ta õpib lugema enne. Nüüd ju kõigil see Wii. Aga ma ei poolda videmängusid, esiteks on nad mõttetult kallid ja teiseks piisab sellest, et laps vahib telekat juba liiga palju. Ning arvuti peal ka istub juba üsna tihti. Koolis neil arvutiklass, kus igaühel oma arvuti ja seal siis klõbistatakse põhiliselt peale tunde. Mina ei ole talle mitte midagi õpetanud ega näidanud. Lugemist ta juba pursib, kuid loodan, et ta seda lubadust ei mäleta. Üldsegi on liiga palju mõttetut tinni-nänni tänapäeva lastel.
Ma ei tea, mitu Barbie nukku tal on, mäletan, mul oli üks, mille sain, kui olin 10a ja olin õnnejunnis. Kas tänapäeva lapsed üldse midagi hinnata oskavad? Aga eks elu õpetab ennast ka ja mida vanemaks saad ise ja suuremaks laps, seda rohkem mõistad, mis need tõelised väärtused siin elus on.
Ok, aitab filosofeerimisest, mees jõudis töölt koju, pean talle veel kingi üle andma.

Täna, 3a tagasi...

... saabusime,pinnale, sellele unistuse maale, kuhu paljud tahavad tulla iga hinna eest.
Mina seda vaimustust ei jaganud, ega jaga siiani, andesta, mulle kallis, mees.
Kes välismaal elanud, teab, mis on koduigatsus, kodumaa igatsust, sõprade igatsus, leiva igatsus.
Justnimelt leiva. Ehtne Eesti leib on siin defitsiit ja minu organism kannatab selle all kõvasti.
Aga inimesel on hämmastav võime harjuda nii heade kui halbade asjadega, nii mugava kui raske eluga. Õnneks on inimesel see omadus. Kohanemisvõime. On ju öelnud kuulus teadlanegi, et mitte see liik ei jää püsima, kes on kõige tugevam või targem, vaid see, kes kohaneb kõige paremini muutuvate oludega. Jah, teadus on kahjuks praktiline ja inimese hinge arvesse ei võta, sest minu süda ja hing küll ei kohane... Olen kuulnud veel sellist ütlust, et inimese kodu on seal, kus ta soovib minna viimsele puhketeele ja see on täiesti õige. Inimene peaks puhkama mullas, millest ta on sündinud. Kus on sinu süda, seal on sinu kodu ja minu süda jääb igaveseks Eestimaale. On üks koht seal, mis on mu meeles alati. Mu vanaema maakodu. Kuigi see ei kuulunud meie perele algselt, on seal veedetud lapsepõlvesuve kallimad kõigest. See looduslähedus ja lihtne elu oli võrratu. Ent aitab nüüd nostalgitsemisest, elu on ju vahepeal edasi läinud. See on kummaline, et elu ei peatu, isegi kui sinu jaoks juhtub midagi katastroofilist, elu läheb edasi, päevad veerevad õhtusse ja miski ei jää sinu pärast seisma, isegi kui oled kaotanud lähedase inimese, ilma kelleta elu ette ei kujuta. Ent elu läheb edasi. Alati.
Mis on juhtunud selle 3 aastaga ja mis ootas meid siin ees 3a tagasi?
Lahkusime Eestit 2 kohvrit käe otsas, kõik muu oli maha müüdud, et osta lennukipiletid siia.
Enamus eestlased saabuvad siia nii. Ees ootasid meid mehe vanemad, soe tuba ja laual toit.
Enamustel, kes siia tulevad, seda pole. Algus oli tohutu raske. Kuigi oskasin keelt ja sellega probleemi polnud, ei olnud mul siin nii hädavajalikke juhilube, mis tähendas, et nädala sees olin määratud lapsega nn koduaresti. Bussiliiklus pea olematu ja ega oleks julgenudki väikse lapsega sinna peale minna, ainult teatud kontingent kasutab siin bussi. Õnneks oli võimalus käia jalutamas lähedal olevas ilusas pargis. Elu ämma ja äiaga ühe katuse all ei olnud ka sugugi kerge, võttis pea aasta, et üksteist tundma õppisime ja enam päris elusalt ära süüa ei tahtnud.
Esimene aasta möödus siin ära harjumise, linna tundmaõppimise ja paberite ajamise tähe all.
Mees oli pidevalt tööl, mina hoidsin lapsi, vahelduseks suured eestlaste peod. Või noh mis nii suured, tegelikult meie eestlaste seltskond on ju siin imepisike. Enamus eestlasi, kes siia tulid peake teist maailmasõda, on kas surnud, raugastunud või pensionärid, nende järeltulijad on aga enamuses abielus kohalikega ja eesti keelt nad enam ei mõista.
Pidev võitlus metsiku koduigatsusega käis kogu aeg.
Ent tagasi minna polnud ju ka enam nagu kuhugi, tuli vaid edasi minna ja pere koos hoida.
Aasta pärast sain oma paberid ja sain minna tööle, ent tuli välja, et polegi nii kerge leida tööd.
Õnneks pakkus mulle tööd üks tuttav Eesti naine, kellest nüüdseks on saanud väga hea sõber.
Hakkasin tööd rabama ja varsti on 2a täis siin töö rabamisest. Nii kaugele oleme jõudnud, et katus on pea kohal, elame omaette, autod on olemas ja laps käib heas koolis. Ega muud oskagi tahta. Vaikselt hakkab elu laabuma. Lugesin üks päev ühte head väga head lauset: parem on elada vaeselt vaeses riigis kui vaeselt rikkas riigis. Väga hea ütlus ja peab täiesti paika.
Selleks korraks pean lõpetama, pikemalt ja põhjalikumalt kirjutab hiljem, kuna hetkel pean hakkama minema immigratsiooni näpujälgi andma. Minunimelist terroristi vast ei ole, nii et võin vabalt hingata.